Ingomar Vihmari lavastuse «Tühirand» plakatil vaatab neli noort inimest kuhugi üles, kõrgusse, kus võib midagi olla, aga kus võib ka mitte midagi olla, olla vaid tühjus.

Igatsus, nostalgia, samas ootused. Muidugi oodatakse Vanemuise noortelt näitlejatelt juba palju ja juba kohe.

Lavastus kui eksperiment

Vihmari lavastust võib vaadata kui lihtsat lugu. Undi «Tühiranna» järgi.

Paar aastat abielus olnud Mattias (Markus Luik) ja Helina (Ragne Pekarev) sõidavad puhkust veetma läänesaartele koos Eduardiga (Martin Kõiv), kes on/saab Helina armukeseks.

Mattias asub naise eest võitlema. Kuid võitlus areneb hoopis millekski muuks. Võitluseks millegi sügavama vastu ja poolt – seesmine küllastumus, kõige korduvus, tühjus, tühirand sus eneses. Suhted, tunded ja tagajärjed ei ole enam sugugi üksüheselt mõistetavad.

Või siis... Lavastus kui eksperiment, selle areng ja tulemus. Niisugune tõlgendus ei pruugi haakuda lavastaja idee ja taotlustega, kuid kas peakski, vaataja paneb kokku ju oma loo.

Niisiis. Lavastus kui eksperiment, mille materjaliks on (olnud) neli noort Vanemuise näitlejat ja Undi «Tühirand». Tekst ja näitlejad lastakse kokku. Kas sünnib midagi või ei? Kas Undi love story võib olla ka tänapäeva noorte lugu?

Paralleele saab tõmmata küll, Undi loo tegelased on peaaegu sama vanad kui näitlejad, kes Vihmari lavastuses mängivad.

Vihje katsetusele annavad juba esimeses stseenis videopildil puuris olevad jänesed – katsejänesed. Katsetus ise aga seisnebki nüüdsete noorte põlvkonna kohtumises Undi põlvkonnaga. Kas mõistetakse, tuntakse samamoodi, kas on mingeid ühiseid väärtusi, hirme, paratamatusi, mis kattuvad iga generatsiooni puhul?

Mattias ütleb, et mõtleb inglise keeles omaette: Estonian culture in our hands. Tõepoolest, 1960.–70. aastatel võis 25–30-aastane inimene nii mõelda. Aga praegu? Võibolla: Who holds our culture? Aga ei pruugi ka selle küsimuseni jõuda.

Lavastaja on teinud noortele tollase kultuuriruumi ja tühiranna metafoori tajumise suhteliselt keeruliseks. Aga näib, et eesmärgipäraselt. Ehk leitakse sedakaudu oma tühirand (zen-iliku puhastuse tähenduses näiteks), Undi jutustus ja tema põlvkonna taust abiks.

Miks muidu kasutab lavastaja nii palju võõritust lavastuses ning miks minnakse tühja ranna asemel kuhugi Võrumaale kondama (videona esitatud teekond), kus paksud metsad ja roogu kasvanud järved. See on pigem tühiranna vastand.

Palju, palju küsimusi

Miks kasutavad tegelased sõnu ja nimesid: jahimehevorst, sõiduliine sõitma, Eduard, läänesaared. Neid oleks võinud ju nüüdisaegsemaks muuta. Kuid ei. Näitlejatel tuleb ise leida tee läbi selle katsetusliku rägu. Ja see on päris põnev.

Undi jutustuse «Tühirand» lõpuosas on lause: «Lapsest peale olin täiskasvanu – kas saab sellele kunagi ots tulema?» Seda küll lavastuses pole, aga minu arvates sobib seda lavastusele laiendada.

Kuivõrd on muutunud täiskasvanuks olemine? Mis on selle tundemärgid nüüd? Palju, palju küsimusi.

Ja kui mõeldagi, et tegemist on eksperimendiga, siis eksperiment ei saa ju ebaõnnestuda, see lihtsalt on/saab selline, nagu välja kukub. Näitlejad, kes tundmatus kohas külma vette visatud, tunduvad küll kammitsetud ja ettevaatlikud, aga oli ju alles esietendus, küll saab looma välja lasta.