Tegelikkuses aga tundub, et selle Eestis ülimusliku seaduse sõnum kehtib eelkõige füüsilise tegevuse kohta: no näiteks nii, et keegi ei tohi tulla lihast ja luust koosneval kujul minu õuele või hakata minu vara haamriga lammutama.

Tuleb aga välja, et paberi peal tohin ma ükskõik kelle vara lõhkumist kavandada. Ja kohalik omavalitsus ei pea tegema muud kui toda õnnetukest ajalehe ja kirja teel kellegi seesugustest plaanidest teavitama.

Täpselt nii juhtus Vaba tänav 1 krundi omaniku Suivy Peemotiga (ülemisel pildil), kes sai alles naabritelt teada, et linnavalitsus on algatanud tema krundile detailplaneeringu, mille eesmärk on tema kodumaja lammutamine ja selle asemele kahekorruselise korterelamu ehitamine.

Planeeringu algatajaks oli Pindi Kinnisvara, täpsemalt selle firma Tartu büroo juhataja Riho Lubi.

Nagu linnaametnikud selgituseks ütlesid, on kõik planeerimisseadusega kooskõlas. Tõsi mis tõsi, seadus lubab igaühel algatada mis tahes krundile detailplaneeringut ning kuskil pole öeldud, et planeeringu algatamisel peaks omavalitsus ka omaniku seisukoha ära kuulama.

Tartu Postimeest nõustanud seadusetundja aga märkis, et seaduse mõte on siiski see, et enne planeeringut ei algatata, kui on teada krundi omaniku seisukoht.

Antud juhul unustas noor linnaametnik kinnisvarafirmalt tegutsemiseks vajalikku volitust küsida. Loomulikult palusid tema ja ta ülemused Suivy Peemotilt ja tema lähedastelt vabandust ning peatasid planeerimisprotsessi.

Kas see ka krundi perenaise tervise halvenemise peatab, pole teada (Suivy Peemot igatahes ütles, et maja lammutamise plaanist kuuldes sai ta šoki ning kavatseb nüüd südamearsti juurde minna, sest tervis polevat korras).

Ei julge mõeldagi, mida teinuks mõne eaka memme-taadi süda seesugust uudist kuuldes. Kas neid enam olemaski oleks, et arsti juurde minna?

Mis siis võis olla kinnisvarafirma sellise tegutsemise motiiv? Riho Lubi ise selgitusi pole jaganud, sest viibib puhkusel. Aga äkki oletaks?

Detailplaneering väärtustab krunti. Kuid miks pidi kinnisvarafirma tahtma teha oma raha eest võõrast krunti kallimaks, isegi kui firmal/Lubil oli soov see krunt ära osta?

Kui firma soovinuks teha lihtsalt luuret, mida linn üldse lubaks sellele krundile ehitada, piisanuks kirja teel arupärimisest ning poleks olnud tarvis küsida planeeringu lähteülesannet ega lasta asjal areneda planeeringu algatamiseni.

Ent ehk oligi tegemist šokiteraapiaga: inimene tuleb nii põhjalikult ära ehmatada, et ta oma maatüki müüki paneks! Kuid Peemotil on agarad ja asjatundlikud järeltulijad, kes suure tõenäosusega poleks lasknud selgi plaanil ellu jõuda.

Kogu loo juures on nukker veel see, et nüüd on krundiomaniku ülesanne kirjutada linnavalitsusele ametlik kiri või avaldus, et ta pole sellise planeeringuga nõus, ning alles siis saaks planeeringu edasitegemise lõplikult peatada.

Krundi omanikul on õigus, kui ta muretseb tuleviku pärast: täna lõpetab ta Pindi Kinnisvara plaani tema krunti planeerida, kuid kes garanteerib, et homme, ülehomme ja edaspidigi ei pea ta käima X, Y ja Z kinnisvarafirma algatatud planeeringuid lõpetamas.

Kas teie, riigikogulased, oleksite nõus avaldustega ametnike vahet jooksma, kui teie õuele tullakse näiteks pilvelõhkujat püstitama?

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: