Tõnis Lukas: oleme suhteliselt surnud seisus

Mida ütlete eluohtlikes tingimustes õppivatele Kaagvere ja Kammeri kooli õpilastele koolimajade põhjaliku remondi kohta nüüd, mil riigieelarve on kärbitud ja riigi eelarvestrateegiagi aastateks 2009–2012 valmis?

Loomulikult tegeleme iga päev sellega, et põhjendada: suur osa RKASi aktsiakapitalist ja suur osa selle ettevõtte moraalsetest kohustustest on olnud seotud haridusobjektidega. RKASil on juba valmis Viru vangla ja muud objektid ka, aga riigikoole ei ole üldse ehitatud…

Kui rahandusministeerium sulgeks praegu silmad selle ees, et riigikoolid on olnud vaeslapse osas, ja siit õgvendusi teeb, aga muud objektid ikka kerkivad, siis on tegemist RKASi moraalse pankrotiga.

Kas haridusministeeriumi eelarve kannatab selle välja, kui RKAS hakkab riigikoole remontima?

Raha tagasimaksmine ei oleks nii suur probleem, sest rendimaksete jaoks oli meil raha planeeritud ja nende tagasimaksete jaotus aastate peale isegi rasketel aegadel on mõeldav ära kanda.

Küll aga on riigi rahandusspetsialistid raamatupidamistoimkonna ettepanekul praegu seisukohal, et kõik valmivad objektid tuleb täismahus kanda tasakaaluarvestusse. See tähendab kõigi nende investeeringute lisamist eelarve koormusse ja võib öelda, et niisugusele raamatupidamislikule tarkusele haridusministeeriumi eelarve vastu ei pea.

Seetõttu pole ka avalikkusel mõtet väga tõsiselt võtta mõne rahandusspetsialisti juttu, et nojah, läheb tasakaaluarvestusse küll, aga see on haridusministeeriumi otsustada, mis on prioriteet – kas maksta õpetajatele palka või ehitada riigikoole.

Mis on haridusministeeriumi prioriteet?

Järgmise aasta eelarve piirsummades on meile tehtud ettepanek, et peame tuleval aastal selle aasta püsikuludega võrreldes 841 miljonit krooni väiksema rahaga hakkama saama. Meile on esitatud võimatu ülesanne, sest tingimustes, kus meil tuleb nii tohutus summas vähendada püsikulusid, ei ole võimalik hakata midagi uut ehitama.

Oleme suhteliselt surnud seisus juhul, kui valitsus ei otsusta naasta kokkulepitud printsiipide juurde, et haridus on prioriteet.

Olukorras, kus plaane tuleb kärpida, oleks vaja kokku leppida, et tulevikku suunatud valdkonnad ei läheks automaatsete kärbete alla. Vastasel juhul on haridusministeeriumil üksi võimatu kokkulepitud ülesandeid täita. Haridusvaldkonna proportsioon eelarves peaks kasvama, nii nagu on koalitsioonilepingus kokku lepitud.

Kas kasvab?

Mul ei ole ametlikku kinnitust, et rahandusministeerium on sellega arvestanud. Pigem on haridusministeeriumi eelarvet vaadatud suhteliselt tehnokraatlikult ja antud meile ülesanne Euroopa tõukefondide raha vastu võtta.

Aga kui meile antakse ülesanne see raha kindlasti ära kasutada, kuid riigipoolseks omafinantseeringuks raha juurde ei anta, siis tuleks see võtta püsifunktsioonide arvelt, mis ei ole moraalne.

Nüüd tuleb suured investeeringud otsustada ajal, kui hea peremees ei paneks kogu raha ehitamisse, vaid heade spetsialistide kinnihoidmisse, et õpe ei kannataks. Ma ei pea palgakulude arvelt investeerimist mõeldavaks. Aga sellise puhtmatemaatilise ülesande on rahandusministeerium meile esitanud.

Mis saab nüüd Kaagvere ja Kammeri kooli eluohtlikust elektrisüsteemist ja olematust tuletõrjesignalisatsioonist? Kas haridusministeeriumil on remonti vajavate riigikoolide asjas B-plaan?

Meil on plaan B, aga see puudutab Euroopa tõukefonde. Haridusministeeriumil ei ole enam aastaid planeeritud ühtegi investeeringukrooni tõukefondide kõrvalt. Katsume muuta tõukefondide raha planeeritud jaotust ja siis selle raha laiali pudistada. See tähendab aga muret päris mitmele objektile, mis pidid korda saama.

Aga vähemalt osa sellest rahast läheb neile, kes on RKASi hammasrataste vahele jäänud, ning nii saab neis koolides mingid tööd ära teha. Kaasa arvatud näiteks Kammeri kool, kus vähemalt ühiselamus saab midagi korda.

Kas valitsus leiab raha teaduskeskuse Ahhaa hoone ehitamise toetamiseks?

Ütlen selle peale kindlasti ahhaa … või isegi ohhoo.

Ütlesite seda kurva häälega.

Jah. Nüüd, kui haridusministeeriumil pole mingeid väljavaateid uute objektide rahastamiseks ja tuleb kokku võtta püsikulusid, on väljapoole Euroopa tõukefonde jäävate uute objektide rahastamine kindlasti kogu valitsuse ühine otsus.

Praegu tundub mulle, et ka kogu valitsus suhtub sellesse asja kui liiga kaelamurdvasse trikki.

Sest mäletate veel eelmise nädala debatti, kas kunstiakadeemia uus hoone saab raha või ei. Kunstiakadeemia vajas lisavahendeid tõukefondidele, aga kuna lisavahendite võimalust ei ole, siis jääb arhitektuurikonkursil välja valitud projekt tõenäoliselt teostamata.

Praeguses olukorras uute objektide alustamine on väga erakordne ja selle erakordsuse peab otsustama valitsus. Haridusministeerium sisemiste reservide varal seda kindlasti teha ei saa.

Mida võiks muudes valdkondades tegemata jätta, et haridusministeerium hädavajalikeks investeeringuteks raha saaks?

Kõik ministeeriumid on raskes olukorras, sest plaanid tehti ju õitsval ajal, nüüd tuleb neid aga vähendada.

Valitsus peab otsustama, kus ta saab rohkem lihasse sisse lõigata. Väidan, et hariduses ja teaduses, arvestades valitsuskoalitsiooni senist retoorikat ja ka avalikkuse ootusi, ei ole võimalik nii sügavale lihasse lõigata kui mõnes muus valdkonnas midagi tegemata jättes.

Otsused, mis on ühiskonnale lähiaastatel olulised ja mis vähem olulised, peab tegema valitsuskoalitsioon.

Kas Isamaa ja Res Publica ministrina olete valitsuses võrdväärne või dikteerib otsuseid Reformierakond?

Seda kindlasti öelda ei saa. Eriti veel asepeaministrina pean ütlema, et valitsuses on mul võimalik väga aktiivselt kaasa rääkida ja valitsuspartnerite koostöö on väga hea.

Valitsuse laua taga ei ole üldse teemaks, mis erakonda keegi kuulub. Perspektiivide seadmine lähtub sellest, kas kogu valitsus möönab, et mõnd valdkonda on praegu tarvis rohkem eelisarendada ja mõni võib oodata.

Siin erakondlikku jaotust üldse välja ei tule, valitsus töötab erakondlikus mõttes väga erapooletult.