Ja üks teine sama vana pime mees sai teada, millised on tema koera jäljed. «Mul on 30 aastat olnud koer, kuid ma pole kunagi teadnud, millised on tema jäljed,» lausus ta Sülvi Sarapuule, kelle eestvedamisel tegutseb Eestis alates 2000. aastast töörühm «Kaunis kombatav raamat». Kuigi kombatavad pildiraamatud on pimedatele uks kolmemõõtmelisse maailma, ei ole neid kogu maailmas väga kaua tehtud. Soomes hakati kangast õmmeldud pildiraamatuid tegema 1980. aastatel, pärast seda, kui vanemad hakkasid raamatukogust küsima raamatuid pimedatele lastele. Ka Sülvi Sarapuu jõudis puuteraamatuteni isikliku kogemuse kaudu. Nimelt jutustas pime naine oma kõige vanema tütre kuueaastaseks saamiseni lastele muinasjutte ja jutukesi, mis jäid kuskilt kõrvu või mille ta ise välja mõtles. Kuhjaga loovust «See oli tohutu sündmus, kui mu sõbranna mulle Soomest puuteraamatu tõi. Ma sain pilte katsuda ja Braille’i kirjas teksti lugeda – see oli esimene raamat, mida ma sain koos oma lastega lugeda ja loetu üle arutleda. Esimest korda ma teadsin, mida mu lapsed näevad,» meenutas ta. Esimene seeme, mis Eesti puuteraamatute pinnasesse sai külvatud, kandis pealkirja «Tõmblukuga kass». See jõudis ka Prantsusmaale, puuteraamatute näitusele Dijonis. Pärast seda on siinmail igal aastal nägemispuudega laste lugemislauale lisandunud üsna mitu raamatut, kuid ometi ei ole neid piisavalt. «Puuteraamatu tegemine on väga kallis ja aeganõudev,» selgitas Sülvi Sarapuu. Ühe raamatu valmimine võtab aega paar kuud. Eestis saab kombatavaid pildiraamatuid tellida koduleheküljelt www.sarasyl.com, selle andmeil algavad puuteraamatute hinnad 5000 kroonist. Hinna ajab kõrgeks tõik, et käsitööna valmiva raamatu tegemine pole lihtne, kuigi loovust saab selle valmistamisel kasutada kuhjaga. Ka raamatu materjalidele pole ettekirjutusi, kasutada saab erinevaid tekstiile, nahka, kive, sulgi, pappi, puitu ja paljusid muidu asju. Kui lisada veel nööpe, tõmblukke, aasu, taskuid ja paelu, saab lisaks tunnetuslikule maailmale arendada ka lugeja peenmotoorikat. «Kõik materjalid peavad aga omavahel harmoneeruma nii, et puudutades tajub inimene tõelisust,» lausus Sarapuu. «Nägemispuudega inimestele jäävad paljud asjad teadmata, kuna nad ei koge oma elus paljusid praktilisi olukordi,» viitas ka Tartu Emajõe kooli rehabilitoloog Anne Kõiv vajadusele tunnetada raamatu abil kõike nagu tõeliselt. On vaja rohkem Puuteraamatute toel ongi võimalik nägemispuudega inimestele selgitada muidu abstraktsena tunduvaid asju. Näiteks loomade jälgi, mille olemust on sõnadesse raske panna. Ometi ei saa ka nendes raamatutes mööda sõnast. Sülvi Sarapuu sõnul on hea puuteraamat see, millest pime inimene saab infot ümbritseva maailma kohta. Seda aga mitte vaid teaberohket pilti puudutades – heas raamatus saadab pilti mustvalge tekst, Braille’i kiri ja helikassett. «Meil oleks selliseid raamatuid vaja väga-väga palju rohkem,» kinnitas Kõiv, kelle sõnul on neid Tartu Emajõe koolis vaid mõned. Needki enamasti plastist. Kõiv lisas, et puuteraamatud on eriti olulised koolieelikutele, kelle arengu seisukohalt on vaja lisaks juttude kuulamisele kuuldut ka tunnetada. Nii mõnedki raamatud peaksid tänavu valmis saama, sest märtsis kuulutati taas välja puuteraamatute võistlus. «Eestis valminud raamatutest valime välja parima, see läheb meid esindama Prantsusmaale, Euroopa puuteraamatute võistlusele,» rääkis Sarapuu. Eesti võistlus lõpeb 1. septembril, huvilised saavad täpseid tingimusi küsida meiliaadressilt sarap@starman.ee. |
