Martin Pau: Kas olete 26.-27. aprilli Tallinna rahutuste järel tundnud hirmu ja kui, siis mille ees konkreetselt?

Samal teemal: Mironov: Euroopa riigid mahitasid fašismi taassündi Eestis Valitsus asetas Kloogal vaikides pärja

Tiit Hennoste: Mina olin sel ajal Helsingis ja seal oli küll teatud hirm. Sa sõltud televisioonist ja online-ajakirjandusest, aga olles 16 aastat ajakirjandust õpetanud, tean, kuivõrd ajakirjandus sellistes olukordades kas või tahtmatult valetab, kuna lihtsalt pole võimeline kõike jälgima.

Minu teine, konkreetsem hirm tulenes võimalusest, et välja tulevad nii eesti kui ka vene marunatsionalistid ja läheb tõepoolest rahvustevaheliseks kakluseks. See on asi, mida kardan kõige rohkem ka praegu, sest on võimatu prognoosida, mis saab, kui kakluseks lähebki.

Olga Bogdanova: Olin nende sündmuste ajal Venemaal ja kartsin, et ma ei saagi Eestisse tagasi. Praegu ei saa ma öelda, et midagi otseselt kardaksin.

Jaan Reinson: Mind päästis ilmselt see, et koolis on väga pingeline aeg ja kõigele muule lisaks tulemas väliskülalised. Pisut muretsesin tütre ja vanema poja pärast, aga helistasin reedel Tallinna ja sain teada, et kõik on korras.

Ljubov Kisseljova: Meil oli käimas rahvusvaheline üliõpilaskonverents, nii et neljapäeva õhtu ja öö sündmustest sain teada alles reede hommikul. Ma pole kartnud enda pärast, küll aga kardan Eesti tuleviku pärast.

Pau: Mida ütleksite neile nii-öelda vaimsetele eeskujudele, kelle järgi massid homme otsustavad, kas nad märatsevad või mitte?

Kisseljova: Märksõna on tolerantsus. Selleta ei saa kesta ükski normaalne riik. Ma ei teeks 9. maist väga suurt numbrit, kuigi paljud just selle päeva võimalikke sündmusi kardavad. Õnneks tunnen, et praegu on valitsemas üldine mõistlikkus. Inimesed taipavad, et vägivald ei vii kuhugi, et see pole ohtlik ainult ühiskonnale, vaid igaühele.

Hennoste: Mind on omajagu jahmatanud see, et ka eestlaste hulgas on kaks selgelt erinevat mõtlemisviisi. Esiteks see, mida mina nimetan demokraatlikuks mõtteviisiks. See on tolerantsus, mõistmine, veenmine.

Teiseks see, mis näeb maailma sõjaterminites: vaenlased ja meie. Sellise mõtteviisiga inimesed ei hooli eriti veenmisest. Sest kui on sõda, tuleb sõdida. Osa neist inimestest sõdib sõnadega, osa läheb ka tänavale.

Kisseljova: Ja sõda on püha.

Pau: Tänaval sõdijate puhul pole siis küsimus selles, kuidas veenda, vaid kuidas taltsutada.

Reinson: Selle üsna selge vähemuse jaoks ongi tarvis, et meie jõustruktuurid töötaks laitmatult, sest kahjuks ei mõista nad muud keelt kui jõudu. Kui emotsioonid keevad üle pea, kipuvad inimesed ikka tegema asju, mida nad normaalseis oludes kunagi ei teeks. Lisaks joove ja ässitamine.

Pau: Olga Bogdanova, kas teie kavatsete midagi omalt poolt teha, et 9. mai tuleks võimalikult rahulik?

Bogdanova: Oleme mõelnud oma ühenduses kirjutada oma listi liikmeile koos teiste noorteorganisatsioonidega mingi üleskutse. Aga ma kaldun arvama, et me teeme siiski lihtsalt oma igapäevast tööd ja vaatame, mis tuleb.

Pau: Kas Treffneri gümnaasiumis on kooli juhtkond teinud mingit selgitustööd?

Inselberg: Ei, aga ma mõtlen, et võibolla oleks seda tarvis. Üks häda on selles, et ajakirjandus on kajastanud sündmusi väga vägivaldsena. Me tunneme, kuidas see ajakirjanduse toodang süstib vägivalda ka meisse. Ja siis me ei pruugi suuta mõelda enam väga arukalt.

Usun, et meie koolist ei lähe keegi venelasi n-ö kahjutuks tegema, et me usaldame korra hoidmisel oma riiki. Aga kuna meie sees ikkagi pulbitseb, tasub selgitustööd kaaluda.

Reinson: Agitatsiooni ja isegi selgitustööga tasub tagasihoidlik olla. Pole mõtet ajada kokku aulatäit noori ja hakata neid manitsema. Kasutegur oleks nullilähedane. Aga kui õpetaja tajub, et klass tahaks seda teemat arutada, tuleks seda teha mis tahes tunnis.

Veel tähtsam on aga arutelu kodus. Meil on levinud arusaam, et kui midagi on õpilase ellusuhtumisega valesti, on selles süüdi kool. Igal emal ja isal peaks olema oma lastega nii palju usalduslikku suhet, et sellistes rasketes olukordades asjad selgeks teha.

Hennoste: Moraalilugemine võib tõesti tekitada hoopis vastupidise reaktsiooni ja soovi minna tänavale trotsist. Nii mõneski koolis on aga juba maha istutud ja arutatud pronksmehega seonduvat tõsiselt kas ajurünnaku korras või punkt-punktilt. Á la mida sa tundsid ja mida sa praegu tunned.

Selle mõte pole jõuda ühisele seisukohale, vaid selleni, et igaüks saab oma mõtted välja öelda ja tunded välja elada. See maandab selle seesmise pulbitsemise väga hästi. Arutelude sõnum peab olema, et kõigil on õigus oma arvamusele, milline see ka poleks, kuid seda arvamust ei tohi kunagi väljendada vägivallaga.

Kisseljova: Minu meelest tasub kerida aega tagasi mõni päev enne neid sündmusi ja otsida vastust küsimusele, miks kõik juhtus. Üks asi on massipsühhoos ja teine Venemaalt tulev ässitamine, aga meile sisendati ja meist paljud võtsid omaks mõtte, et see monument on üksnes võõra riigi sümbol ja sümboliseerib ainult halba.

Iseseisvas Eestis pole kunagi tähistatud Teise maailmasõja lõppu ja pole kunagi rõhutatud, et fašism oli väga suur oht kogu Euroopale, sealhulgas Eestile. Kui see oleks selgelt välja öeldud, oleks mõistmist nii ühelt kui teiselt poolt rohkem.

Pau: Väga paljud eestlased näivad tõesti naiivselt uskuvat, et Saksamaa võit Teises maailmasõjas oleks toonud tingimata paremat, kui tõi nõukogude režiim.

Reinson: Sellel on muidugi konkreetsed põhjused. Kui nõukogude Venemaa poleks teinud neid jäledaid ja räigeid tegusid, mida ta tegi 1940. ja 1941. aastal, oleks eestlaste suhtumine sakslastesse ja fašistidesse, kuidas me neid ka ei nimetaks, olnud hoopis teine.

Ma usun, et Teise maailmasõja sündmuste emotsionaalsest käsitlemisest suudame üle olla ehk paari inimpõlve pärast, umbes aastal 2050, kui elusolijatel puuduvad sellest ajast isiklikud kogemused. Muide, mina olen sündinud Siberis represseeritute peres.

Kisseljova: Mina samuti. Aga tasub meenutada, et Eesti iseseisvuse kaotus polnud Molotovi pakti, vaid Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärg. See oli kahe suure ja õudse totalitaarriigi, mitte kahe rahva kokkuleppe tulemus. Nõukogude Liit oli selle leppe täideviija, aga mitte ainus autor. Kaasa aitas muidugi ülejäänud Euroopa vaikimine.

Me leiname nõukogude okupatsiooni ohvreid, aga peaksime aru saama, et paljud sõdurid, kes võitlesid fašismi vastu, polnud Stalini korra pooldajad, vaid kannatasid samamoodi selle režiimi all. See on raske, aga need asjad tuleb püüda lahti rääkida.

Reinson: Mulle näib, et eestlased on venelaste ajaloo traagikat valmis mõistma kergemini kui venelased eestlaste oma.

Inselberg: Asi on erinevas ajalooõpetuses. Mul olid paar päeva pärast Tallinna sündmusi külas prantslased ja itaallased. Me rääkisime äsja juhtunust ja ajaloost ja neist keegi kasutas väljendit «1944. aastal, kui Eesti vabastati».

Ma hakkasin naerma ja mõtlesin algul, et ta ütles nii kogemata. Aga ei, neid ongi nii õpetatud.

Hennoste: Ajalugu kui narratiiv, kui lugu, ei ole tõde. Ajalugu on alati teataval määral propaganda.

Paljud inimesed võtavad tõena ka seebiooperit. Ja mida rohkem virtuaalne maailm kasvab, seda rohkem kõik segamini läheb.

Lääneeurooplastele on ajalugu lihtne, sest nemad võitlesid ainult sakslastega. Pealegi lõppes neile sõda 1945. aastal, meie aga saime iseseisvuse tagasi alles 1991. Läheb hulk aega, kuni eestlased suudavad hakata rääkima võrdselt natslikust ja nõukogude okupatsioonist.

Kisseljova: Me peame suutma samastuda vene rahvaga selles mõttes, et mõtleksime Eestist kui natsismivastasest riigist. Mitte nii, et kui mõistate hukka natsismi, olete järelikult Venemaa propaganda poolel. Ühiselt tuleb mõista hukka nii stalinlik kui hitlerlik režiim.

Hennoste: Euroopat on valitsetud 2500 aastat kas sõja või veenmise abil. Probleem tuleb saagida tükkideks ja siis tulebki mängu veenmise kunst, retoorika.

Kui teha Teine maailmasõda tükkideks, tuleb välja, et ühe sõja asemel oli tegelikult sõdade komplekt, mida peeti eri paigus eri maade vahel. Me ei mõtle ju eriti sellele, et Teist maailmasõda peeti ka Jaapanis.

Kui tükkideks lahutamine tehtud, tuleb hakata otsima ühist, mis antud juhul võib olla hoopis väljaspool pronkssõdurit. Eesti eri rahvusest inimeste ühisosa võiks olla kas või majanduslik heaolu, üldine turvalisus. Ka need pätid, kes Tallinnas märatsesid, ei taha, et iga päev käib peksmine.

Lõpuks võib selguda, et meil on sada ühendavat asja, mille taustal pronkssõduri teema paistab väga tühine. Põhiline on rääkimine. Probleemi ei tohi jätta vinduma. Ja kindlasti tuleb teha vahet veenmisel ja propagandal ning sellega kaasneval demagoogial.

Pau: Eestlaste ja venelaste ühisosa, kui rääkida identiteedist, on eestimaalaseks olemine. Kas eestlased on jätnud midagi tegemata, et paljudel venelastel pole seda tõelist minu Eesti identiteeti tekkinud?

Bogdanova: Mina sündisin Siberis, aga olen elanud kogu elu Eestis. Eestis olles tunnen end venelannana, kui sõidan Venemaale, siis eestlannana. Venemaal öeldi mulle, et olen fašist, sest olen Eestist, kus võeti maha nõukogude mälestusmärk.

Eestis elavad venelased on eestivenelased. Enamikule neist on Eesti kodumaa. Aga tihtipeale pannakse nad tundma, et oleks parem, kui neid siin ei oleks. Ja siis küsivad nad arusaamatuses: miks, see on ju meie kodumaa.

Venelastel on lastud Eestis viimasel viieteistkümnel aastal eksisteerida, aga tõelist integratsiooni pole sündinud.

Hennoste: Mulle küll see sõna integratsioon ei meeldi, aga ma tahan rõhutada, et viisteist aastat on sajad inimesed nii eestlaste kui venelaste hulgas seda tööd teinud. Ei valitsusel ega kellelgi teisel ole õigust nüüd käituda nii, et kogu selle töö tulemus kirjutatakse korstnasse. Võibolla on tehtud vigu, aga see on iseküsimus.

Reinson: Integratsioonis on tähtis koht tahtel. Minu äia ja ämma kodutänavas Pääskülas oli kujunenud nii, et ühel pool tänavat elasid eestlased, teisel pool mitte-eestlased.

Mul on meeles üks naaber, kes äiaga tihedalt läbi käis. Ta oli elanud Eestis neljakümnendate aastate lõpust ja teadis eesti keeles ühte küsivat väljendit: issu doma? Ehk: kas isa on kodus?

Paar nädalat tagasi sõitsime Helsingist Tallinna Rotary vahetusõpilastega. Kolm ladinaameerika päritolu noort, kes on olnud Eestis kaheksa kuud, rääkisid niivõrd head eesti keelt, et mul kukkus, nagu noored ütlevad, karp lahti.

Kisseljova: Osa inimesi süüdistab riiki: riik peab toetama, riik peab keelt õpetama. Minu meelest ei pea. Igaüks peab ise õppima, elama normaalselt teiste seas.

Kuid vahel lööb nii massimeedias kui valitsuse poolt välja lugupidamatu suhtumine, sallimatus.

See avaldub näiteks mitmeis väljendeis, mida vastastikku kasutatakse.

Pau: Venelane on tibla ja eestlane fašist?

Kisseljova: Täpselt. Ja tibla on ka euroametnik, kes julgeb eestlasi kritiseerida.

Pau: Kas Jaani ja Ivani sõbrasuhete edendamine on nüüd mõneks ajaks külmutatud või, nagu nii mõnigi on arvanud, on paljudel nüüd silmad lahti läinud, st eestlane märkab venelast enda kõrval ja vastupidi?

Bogdanova: Meie organisatsiooni üks töö on olnud tutvustada erinevate programmide abil eestlastele vene kultuuri ja venelastele eesti kultuuri, aidata kaasa integratsioonile.

Praegu ei tea me, mida edasi teha. Nähes marodööride ja vandaalide tegutsemist Tallinnas, tundub meile kui noorsootöötajaile, et oleme teinud kõik need aastad tühja tööd. Et me pole kasvatanud normaalseid kodanikke.

Samas võtsin pärast Tallinna rahutusi ette ja läksin Kumusse. Tundsin, et tunnen eesti kunsti vastu veel suuremat huvi kui varem.

Reinson: Kindlasti tuleb tagasilööke ja altkulmu põrnitsemist, aga kui kriisiolukorda õigesti ära kasutada, võiks see anda hoopis hoo uueks arenguks. Halvast kogemusest õpitakse rohkem kui heast, sest head asjad uinutavad.

Kisseljova: Minu meelest on näiteks Andrus Ansipi käitumisest õppida seda, et tuleb olla kindlameelne, aga ei maksa olla kangekaelne. Kui peaminister tunnistaks, et ka tema on teinud vigu, aitaks see väga palju pingeid maandada.

Ning lubamatu on luua meeleolu, nagu valmistutaks 9. mail sõjaks.

Hennoste: Ma tahaks vaielda nendega, kes ütlevad, et ühiskond on nüüd lõhenenud kaheks: eestlasteks ja venelasteks. Ei, ühiskond on löödud vähemalt kahekümneks.

Supernatsionalistidel on kahju sellest, et pronksmeest tõepoolest tükkideks ei saetud. Siis on need, kelle meeles tehti kõik õigesti. Siis need, kes on rahul teisaldamisega, kuid mitte sellega, kuidas seda tehti.

Need, kes arvasid, et pronksmees võinuks jääda sinna, kus ta oli, võib jagada põhjenduste järgi mitmesse eri rühma.

Inselberg: Ma ootaks, et praegu hakkaksid järjest toimuma suured konverentsid ja foorumid, kus saavad sõna nii eestlased kui venelased. Mina olen seni kuulnud eestlaste poolt süüdistusi ja venelaste poolt ründavaid avaldusi. Ootaks rohkem asjalikku ja rahumeelset suhtlust.

Hennoste: Minu meelest on tähtis rääkida demokraatia kasvatusest. Demokraatlik ühiskond on konsensuslik ühiskond, kus asju arutatakse.

Käin igal aastal paaril rahvusvahelisel konverentsil ja seal torkavad silma ameeriklased. Nende ettekande sisu võib olla nõrgapoolne, aga see, kuidas osatakse end väljendada, oma seisukohti selgitada, on fantastiline.

Meilgi on hädasti tarvis edendada retoorikakultuuri, veenmise kultuuri. Kui inimesed on seda õppinud, ei lähe nad üldjuhul kiskuma.

Homseks päevaks aga soovitaksin: kui viha on väga suur, siis karjuge omaette kodus. Mingil juhul ärge minge tänavale karjuma.