Koerte ja kasside pidamise korra linnas määrab küll eeskiri, aga selle ellu jõudmine nõuab siiski ka inimeste mõtteviisi muutumist. Me ei saa tuua inimesi vaid trahvi ähvardusel oma koeri registreerima ega panna igale koeraga jalutajale politseinikku silma peal hoidma, et see oma lemmiku väljaheite kohe ära koristaks.

Loomulikult on eeskirja rikkujaile ette nähtud trahvid, mis võivad ulatuda kuni 100 trahviühikuni, s.t 6000 kroonini, ja inimese tervise kahjustamise korral ka 200 ühikuni ehk 12 000 kroonini.

Trahve on tehtud ja eeskirjugi on kavas täpsustada-täiustada, kuid see pole ju omaette eesmärk, pigem on oluline siiski see, et loomapidajad oleksid hoolivamad nii oma lemmikloomade kui ka kaasinimeste vastu.

Kui kaaslinlased teevad märkusi koeraomanikule, kes jätab looma väljaheited pargist või haljasalalt koristamata, mõjub see normaalsele inimesele trahvisummast rohkemgi.

Ka mina olen koeraga jalutades patustajaile meelde tuletanud, et nad on unustanud midagi tegemata, ja see mõjub.

Õnneks hakkavad euroopalikud lemmikloomapidamise kombed meilgi juurduma. Näiteks leiavad kastid, mis me mõne aasta eest koerte väljaheidete tarvis nende jalutamispaikades välja panime, järjest enam kasutamist.

Koerad kirja!

Teadlikkuse kasvu näitab seegi, et üha rohkem inimesi kannab oma lemmiklooma linna registrisse. Praegu on registris ligi 5000 koera, hinnanguliselt umbes 60 protsenti Tartu koerte koguarvust. Sellest aastast alates peab lemmikloomade registrit linnavalitsuse registriteenistus (Küüni 5).

Tahaksingi tartlastele meelde tuletada, et koera registreerimine on vastavalt koerte ja kasside pidamise eeskirjale meie linnas kohustuslik. Täiskasvanud loom tuleb kirja panna kümne päeva jooksul pärast soetamist, kutsikas pärast neljakuuseks saamist.

Ka koera surmast, uutest vaktsineerimistest ja muutunud andmetest peab omanik registrit teavitama vähemalt kümne päeva jooksul. Koera kadumisestki peab tema peremees vähemalt kahe päeva jooksul registrile teatama.

Koera registreerimine on tasuta ja avalduse blanketi, mille leiab linna koduleheküljelt linnakodanikule mõeldud rubriigist, võib kodus ära täita.

Loomulikult saab seda teha ka kohapeal. Omanikuga registreerimisele kaasa tulnud loom saab seni, kuni peremees paberitööd teeb, õues ooda-

ta – vastav koht selle tarvis on neljajalgseile Küüni tänaval maja ees sisse seatud.

Infot registreerimise ja vastuvõtuaegade kohta saab telefonil 736 1142.

Registrisse kantud loom saab tugevast ilmastikukindlast plastist numbrimärgi, millel kirjas number ja kohana Tartu. Märk peaks koeral alati kaelarihma või keti küljes olema.

Registreerimine on kasulik, sest numbrimärgi järgi on kadunud lemmiklooma lihtsam kätte saada – leidjal pruugib vaid registriteenistusse helistada ja sealt teatatakse omanikule, kas loom on leitud.

Ülevaade linnaloomadest on vajalik neilgi puhkudel, kui keegi saab koeralt hammustada.

Numbrimärgi järgi on kohe võimalik kindlaks teha looma peremees ning seegi, kas loom oli vaktsineeritud. Vastasel juhul tuleb pureda saanud inimesel läbi teha pikk ja valuline marutaudivastane vaktsineerimisprotseduur.

Varjupaigast saab nõu

Hulkuvatest koertest ja kassidest teatamine võiks olla aktiivsem. Neist saab teada anda loomade varjupaiga ööpäevasele valvetelefonile 5333 9272, sealt tullakse ja toimetatakse loom varjupaika, kus ta jääb vähemalt kaheks nädalaks oma peremeest ootama.

Kui omanik välja ei ilmu, hakatakse loomale uut kodu otsima. Koerale järele tulnud peremees peab aga looma püüdmise ja ülalpidamise eest tasuma – nädala eest umbes paarsada krooni.

Samal telefoninumbril saab teada anda ka tänavailt leitud loomalaipadest.

Sellest aastast haldab linna loodavat varjupaika Eesti Loomakaitse Selts, kes on sealset tegevust oluliselt laiendanud. Töösse kaasatakse vabatahtlikke, nõustatakse neid, kes soovivad endale koera võtta, loomadele otsitakse ajutisi turvakodusid.

Raadi endisele sõjaväeosa alale hulkuvatele loomadele rajatava varjupaiga väljaarendamisel on meil tihe koostöö ka Tartu kutsehariduskeskusega, mille õppurid kasutavad seda oma praktikabaasina. Nii on kasu kahepoolne – linn saab soodsalt ja omal jõul hakkama, õpilastel on aga hea ehituspraktika võimalus.