Lahates küsimust, kas maanteede veerde paigaldatavate kiiruskaamerate pildi alusel saab kihutajaid lihtsal viisil liistule tõmmata või mitte, kiputakse rohkem otsima põhjendusi liikluskorra tagamise vastu kui poolt. Paljast autonumbri fikseerimisest on paljude, kaasa arvatud riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde hinnangul vähe, sest auto roolis ei pruugi seaduserikkumise hetkel olla auto peremees. Ehk on see poeg, sõber või naabrimees, kellele masinat laenatud. Peremeest hakataks süüdistama teo eest, mida ta pole teinud.Tegelikult ei maksaks selle teema puhul keskenduda süüle, vaid vastutusele. Kui inimene pole tegelikult süüdi, st ei kihutanud maanteel kui poolemeelne, on seda võimalik alati tõendada. Vastutust oma auto sihipärase ja seadusliku tarvitamise eest ei võta aga omanikult keegi. Juttude peale süütuse presumptsiooni rikkumisest meenub mulle mõne aasta tagune juhtum, kui sõitsin Tartus Krooksu kõrtsi parklasse, panemata tähele sinna ilmunud märki, mis keelas kõrtsiomaniku loata parkimise hommikutundidel. Rikkumisest sain teada, kui mulle helistas isa, kelle autot volituse alusel tarvitasin. Läksin kohale, mulle vormistati protokoll, maksin trahvi ära ja lugu oli lõpetatud. Kas isal olnuks kohane mängida ohmukest ja öelda, et vabandage, ma ei tea ööd ega mütsi, ma ei kasuta seda autot juba aastaid? Loomulikult mitte. Kui inimene volitab kedagi teist oma autot kasutama, vastutab ta igal juhul selle eest, mis tema autoga juhtub või tehakse. Muidugi oleks mõnus pesta käed puhtaks ja öelda, et poeg on üle pea kasvanud, võtab mu garaaist autot ilma minu loata ja ähvardab keeldumise korral tappa anda. Aga normaalne omanik endale sellist mõnu ei luba. Ja kui tema varaga on probleem, ajab asjad korda. Ülekäte läinud pojast, kes isa peksab, tuleb teatada politseisse. Sest röövimine pole ometi naljaasi. Kuna aga 99 juhul sajast antakse-võetakse auto kasutada vastastikusel sõbralikul kokkuleppel ehk normaalsel viisil, suudetakse pahanduse korral pahandus ka eeldatavasti normaalsel moel ära klaarida. Asjaolu, mis takistaks politseil selgitamast kaamerapilti püütud kihutajat, saab olla vaid omaniku totaalne tahtmatus. Kui aga inimene keeldub koostööst seadusliku võimu esindajaga, peab ta arvestama tagajärgedega. Ehk trahvi, mida ta pole teeninud, ise ära maksma. Kuidas kirjutada need printsiibid seadustesse nii, et lõpeksid jutud vastuolust põhiseadusega, on lisaks justiitsametnikele ka rahvaesindajate, kaasa arvatud põhiseaduskomisjoni esimehe nuputada. Selle eest nad ometi palka saavad. |
Kõik tänased
