| Sangari õmblusvabriku nobenäpud tegid kaheksakümnendatel aastatel üle tuhande paari pükse päevas ja suur osa neist olid teksad. Kui välismaalt õnnestus saada päris teksariiet, siis said riiklikule varustussüsteemile ja kaubamajade letialustele lähedal seisvad seltsimehed endale ka Sangari päristeksasid. Kuid suurem osa Sangari teksadest tehti ikka suure kodumaa kangadisainerite töö tulemusena valminud Orbita- nimelisest materjalist. Kaheksakümnendate aastate algupoolel kõlbas tartlastele ka selline püks, ent mida rohkem hakkas tulema saadetisi välismaa onudelt ja mida innukamaks muutusid hotellide ümbruses luusivad ärikad, seda suuremaks muutus põlgus «sangarite» vastu. Orbita-kangast «sangarid» muutusid sõimusõnaks, sest ei olnud üldse ehtsast kuluvast kangast. Need imiteerisid päristeksamaterjali ja andsid mõista, et kandjal pole kaubandusvõrgus sidemeid. Sangari praeguse finantsdirektori Maia Palsi sõnul nimetati neid vene kulukateks. Praktiline püks Palsi ei tee saladust, et suhtumine Orbita-materjalist teksadesse muutus tasapisi pirtsakamaks, ehkki nõudlust jagus neilegi. Kui need enam pidulikeks puhkudeks ei kõlvanud, pandi «vene sangarid» jalga kodus. Ometi tõid Sangari igati lääneliku lõikega meesteteksad Eesti NSVsse varakult imperialistlike kauboide ameerikaliku hõngu. Pealekauba ei olnud Sangari õmblejate töö kvaliteedile midagi ette heita – meil ei olnudki vaja minna Sangari teksasid linnamuuseumi pildistama, sest üks paar pükse teenib veel praegugi laitmatult ühe kolleegi isa. Kui ebaläänelik kulumatus välja arvata, pole ka Orbita-kangal tegelikult tagantjärele vaadates-katsudes häda midagi – 36 aastat Sangaris töötanud Malle Luksepa sõnul oli see tugev ja praktiline riie, mis töömeest alt ei vedanud. «Ma ei tea, kas terves NSV Liidus, aga igal juhul oli Sangar Eesti NSVs esimene ja ainus teksapükste tootja, sest ega teksapükste tootmise tehnoloogia ole lihtne. See on eriline tehnoloogia,» ütleb ta. Sangar ei tootnud siis naistelõikega teksasid, aga sellest hoolimata ajasid paljud naised meeste malli järgi tehtud teksad puusajoont trotsides vapralt jalga.
Ehkki Sangar tootis väikestes kogustes teksasid varemgi, algas nende masstootmine pärast 1981. aastat, kui ettevõte sai spetsiaalse teksapükste liini Soome teksatootjalt Beavers. Liini eest pidid Sangari õmblejad kõigepealt tegema kaks aastat soomlastele Beavers Jeanse ja alles seejärel sai õige hoo sisse teksade õmblemine nõukogude inimeste tarbeks. Palsi ei tee saladust, et Beavers Jeanside tootmispraak läks ettevõtte töötajate jalga. «Tulin ise Sangarisse tööle 1982. aastal ja mingi lisaväärtus või tõukeandja siia tööletulekuks võis olla ka see, et siin tehti selliseid teksasid,» räägib ta. «Eks neid ihaldatud Beaverseid võis ka mujal linnas liikvel näha.» Püksiliinil toodeti kahes vahetuses 1000–1200 paari pükse päevas ja Palsi sõnul läks kaheksakümnendatel aastatel kaubaks miljoneid paare. Orbita-kangast teksade kõrval tootis Sangar ka välismaalt sisse toodud materjalidest päristeksasid, aga paraku olid ehtsa kuluva teksakanga tarned kaheksakümnendatel aastatel üsna juhuslikud. Kodune kivipesu Ehkki Sangar hakkas teksasid kulutama alles 1990. aastatel, tegelesid sellega juba 1980. aastate lõpus isehakanud kooperaatorid, kes «sangareid» hulgi kokku ostsid ja neid käepäraste vahenditega töötlesid. Üks võimalus «sangareid» läänelikumaks muuta oli neid pesuvalgendiga töödelda, teine variant pesta pükse suurtes pesumasinates, kus olid väiksed poorsed kivikesed. Üheksakümnendate aastate algul hakkas Sangar Vene riide asemel kasutama juba moodsamaid materjale. Mis on Sangari teksatootmisest praeguseks saanud? Tartu tootmishoones lõpetati teksade õmblemine Palsi sõnul 2005. aastal ja keskenduti särkidele. Eelmise aasta lõpus müüs Sangar soomlastele maha ka oma Valgas asuva tootmisüksuse, kus valmistati pükse. Sellega võib Sangari enda teksatootmise lugeda lõppenuks. Ettevõtet ühendab kuulsusrikka teksaajalooga siiski veel niidijupina oma kaubamärk Highway Jeans, mille allhanget Sangar nüüd samalt Valga vabrikult tellib. Sangari finantsdirektori Maia Palsi andmetel müüdi neid teksasid eelmisel aastal 1500 paari ehk veidi rohkem kui toodeti nõukogude ajal pükse ühe päevaga. Arvamus Mis teile meenub seoses Sangari teksadega? Riho Illak Tartu Ülikooli haldusdirektor Olen kandnud «sangareid» kunagi nõukaajal. Meenub see, et täiesti kantavad püksid olid. Ma ei ole kunagi elus olnud riiete osas liiga peps, ehkki teksad olid tollal väga ihaldatud. Kuna aga lääne omi saada ei olnud, ei pidanud ma ilmtingimata vajalikuks neid kuskilt välismaalt või ärikatelt hankida. Mina kandsin siiski neid eksportimiseks mõeldud ehtsast materjalist teksasid, neid õhukesi Vene kangast pükse ma kandnud ei ole. Ühed Sangari teksad õmblesin ma ka ise ümber, kohendasin veidi lõiget. Teenisin noorpõlves õpingute kõrvalt lisaraha ka õmblemistööga. Mitmed praegused Eesti muusikud ja prominendid on kandnud minu õmmeldud pükse. Merle Jääger Näitleja Mingi hetk hakkasid nad ehtsaid kuluvaid tootma ja need olid õudne defka. Aga neid Vene materjalist teksasid oli saada ja mina neid igatahes ei kandnud. Mulle need muidugi ei kõlvanud – need olid nii õudsed ju. Kandsin muidu küll teksasid, aga ikka mingisuguseid välismaa asju. Punkarid ka eriti Sangarit ei kandnud, sest nende seas oli väga palju õmblevaid mehi ja nad tegid endale ise näiteks ruudulisi pükse, mis olid väga kuum teema. Aga mingi aeg tegid punkarid ka teksasid katki ja lappisid haaknõeltega kokku. Ma ei mäleta, kas nii tehti ka Sangari teksadega. Sangar tegi vahepeal vist malevavormi, aga ega ma vist isegi malevis ei kandnud «sangareid». |
Kõik tänased
