Kas on ikka tarvis loobuda? Kui rukkilille, meie rahvuslille vars on murtud, tähendab see, et rahva süda on murtud ja hing nutab valupisaraid. Nii juhtus 1941. ja 1949. aasta suurküüditamiste ajal. Murtud varrega rukkilille monument püstitati nende traagiliste päevade ohvrite mälestuseks – 30 000 inimese eluvars murti.Ka pole mälestusmärgi asukoht juhuslik, vaid see paigutati okupatsioonivõimu KGB hoone, nn halli maja ette, sest seal hoiti vange ja kuulati neid üle. Selles majas määrati paljude inimeste vangla- või Siberi-tee. Tavaliselt kutsuti ülekuulatavaid kohale öösel ja võibolla seisis väljakutsutu just praeguse mälestuskivi kohal, kogudes jõudu tänava ületamiseks. Aga valikut pole, peab minema. Viimast pilku selja taha jäävale linnale heites hakkab ta astuma, lootes ehk vaid jumala kaitsele. See pildike ajaloost võiks panna tänaseid noori tegijaid küsima, kas ikka on õige teisaldada monument praegu, mil üsna palju on veel elus kunagise kannatusteraja läbinuid. Tekib küsimus, kas kultuurilinnaks pürgivale Tartule annab euroskaalal rohkem plusspunkte monumendiala kõrghoonestamine või hoopis selle kolmnurga kujundamine ilusaks roheliseks puhkenurgaks, kus mäest üles tulnu võiks istuda, linna hoogsat liiklust imetleda ja oma mõtteid veeretada. Sellest võiks saada Riia mäe pärl. Miralda Treial, Tartu Pisarate kaevust sai lihtsalt rukkilill Paneb imestama, kui lühike on inimeste mälu. Enamik meist peaks mäletama nn halli maja ette mälestusmärgi «Pisarate kaev» püstitamist. Selle keskseks elemendiks on maakividele toetuv rukkilille õis. Avamise päeval olid need kivid veepisaratest märjad. Aga ajad muutusid, kraanid suleti, pisarad kuivasid ning pole ka «Pisarate kaevu», sest nüüdseks on sellest saanud lihtsalt «Rukkilill». Ja varsti viiakse seegi vaiksemasse kohta varjule. Me räägime, et Tartu vajab kuulsate teadlaste ausambaid. Absoluutselt õige, kuigi kallivõitu. Aga samas oleme unustanud, et kunagi püstitati Toome jalamile kivi, millel olev tekst kinnitas, et «Siia rajatakse Tartu teadlaste aumüür». Olgem ausad, ega see mõte nii paha olegi vaatamata asjaolule, et see kõlas samal ajal «kommunismi alusmüüride» rajamise mõttega. Sellest inimluudele rajatud alusmüürist ei saanud küll asja, kuid teadlaste aumüüri üle tasuks ehk siiski päris tõsiselt mõelda. Mart Arold
|
