Enne vabariigi aastapäeva andsin sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni nimel riigikogu menetlusse otsuse eelnõu «Tallinna–Tartu–Luhamaa maantee ehitamisest». Selle sisu on suhteliselt lakooniline ja lihtne: ehitada tee Tallinna ja Tartu vahel terves ulatuses neljarealisena ehk esimese klassi maanteena.

Samuti seab eelnõu tee-ehitusele selged tärminid: Vaida–Mäo lõik koos Mäo liiklussõlmega ning Tartu ümbersõit valmib aastaks 2010 ja Mäo–Tartu lõik aastaks 2015. Riigikogu otsuse vorm sai valitud seetõttu, et Tallinna–Tartu maantee ehitus ületab ka kõige optimistlikumate plaanide kohaselt mitu riigikogu valimisperioodi, kõnelemata meie valitsuste suhteliselt lühikesest tegutsemisajast.

Et eesmärk saavutada, peavad aga kõik järjestikused riigikogu ja valitsuse koosseisud tegutsema järjepidevalt, milleks riigikogu otsus annaks aluse. Head näited on riigikogu 8. koosseisu otsused muusikaakadeemia, KUMU ning Eesti Rahva Muuseumi ehitamise kohta.

Kas ootame sada aastat?

Umbes esimese klassi maantee nõuetele vastava tee ehitust alustati 1970ndatel aastatel ja tänaseks on valminud lõik Tallinnast Vaidani. Kolmekümne viie aasta jooksul on ehitatud pisut alla kolmekümne kilomeetri, kusjuures esimesena ehitatud Tallinna sisse-väljasõit on tänapäeva vajadustele juba ahtaks jäänud.

Nüüdsete kavade kohaselt tahetakse aastaks 2015 jõuda teega Mäoni. Sellise tempoga ei ulatuks tee Tartuni enne 2035. aastat, Võruni mitte enne 2050. ja piirini enne 2065. aastat.

Senine praktika kinnitab, et tegelik ehitus võrreldes kavandatuga hilineb aastaid igas lõigus ja uue lõigu ehitamist ei alustata enne, kui eelmine valmis. Ühesõnaga – samamoodi jätkates saame korraliku maantee alles ligi saja aasta pärast.

Kõige hullem on aga see, et selgesõnalist otsust, mis saab riigi ühest peamisest tuiksoonest, ei ole riigi tasandil langetatud. Ei ole otsust selle maantee prioriteetsuse kohta ega ole ka seatud selgeid eesmärke selle vormi kohta.

Kas lahenduseks on kogu tee ulatuses esimese klassi maantee nõuetele vastav eraldusriba ja eri tasandil ristmikega varustatud neljarealine tee või on mõistlikum valida näiteks Skandinaaviaski levinud eraldatud sõidusuundadega 2+1 mudel? Kas neljarealine tee ehitada Tartuni või ainult Koseni, nagu tänastes maanteeameti plaanides kirjas?

Peaministri jutt Mäoni neljarealise tee ehitamisest on maanteeameti konkreetsete kavadega võrdlemisel pehmelt öeldes ebatäpne.

Kui pole otsust, milliseks ja mis tähtaegadel Tallinna–Tartu maantee ehitatakse, ei saa ka tegelda ehituse planeerimise ja eelarvestamisega. Otsus võimaldaks maanteeametil trassi planeerida, tegelda vajalike maade ostmise või sundvõõrandamisega, projekteerida ning kuulutada aegsasti välja hanked.

Kui soovime, et 2015. aastaks viiks Tartuni tõepoolest neljarealine maantee, tuleb ametnikel juba täna teha ettevalmistusi. Kui jätta järgmiste tööde ettevalmistused ootama käsilolevate lõikude valmimist, siis tänased kolmekümnesed valmis teed oma eluajal ei näe.

Kust võtta raha?

Maantee ehitamine on kallis. Paraku ei ole näha, et see tulevikus odavneks, pigem toob iga edasilükatud aasta kaasa priske hinnalisa. Ehitushindade tõusu arvestades on mõistlik ehitada tee valmis kasvõi laenuga, sest mõistlik intress jääb alla ehitushinna galopile.

Teine allikas laenuraha kõrval on loomulikult Euroopa Liidu fondid. 2007–2013 eelarveperioodi vahendite kasutamist valitsus hetkel arutab ning Tallinna–Tartu maantee peab seal olema peamine tee-ehituse prioriteet.

Meil pole mõtet raha laiali pudistada, kui kasutada ärimees Rein Kilgi väljendit, vaid keskenduda regionaalpoliitiliselt kõige olulisemale infrastruktuuri projektile. Kolmas allikas on stabilisatsioonireserv. Kasvõi sellisel kujul, et selle aasta eelarve ülelaekumisi mitte suunata reservi, vaid paigutada sihtotstarbeliselt Tallinna–Tartu maantee ehitamiseks.

Oletades, et 2006. aasta head majandustulemused toovad vähemalt eelmise aastaga võrreldava ülelaekumise, annaks see maanteeprojekti eelarvesse paar väga vajalikku lisamiljardit.

Üks lisavõimalusi tee-ehitus ummikust välja saada on rakendada KUMU rajamisel kasutatud sihtkapitali mudelit, kuhu saaks suunata eelarve ülelaekumised, euroraha ja muud vahendid.

Miks just praegu?

Millegipärast on otsustatud lähtuda tee-ehituses mitte niivõrd Eesti regionaalpoliitilistest kriteeriumidest ja eesmärkidest, kuivõrd Euroopa Ühtlusfondi rahastamispõhimõtetest. Euroopa Liidu raha saab ja tuleb kasutada maanteede ehituses, kuid strateegiliste otsuste elluviimist ei saa siduda kaasrahastusega olukorras, kus riigil enesel on võime panustada senisest enam vahendeid muuhulgas ka infrastruktuuri arendamiseks.

Viimastel kuudel on suuremad parlamendierakonna tunnistanud Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee kiire väljaehitamise vajadust. Teemat on avalikkuse ette toonud reformierakondlastest Võru, Tartu ja Kuressaare linnapea, erakonnajuhtidest Ivari Padar ja Villu Reiljan, Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo, ärimees Rein Kilk ja paljud teised.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0