Naistepäev on kummaliselt vastuoluline päev. Kuuldes sõna naistepäev, meenuvad esmalt läki-läkidega vindised vene mehikesed, kes linnaruumis lõputuid «nelgisabasid» moodustasid. Nelgistamata kujul abikaasa palge ette ilmumine oli tol õhtul nende jaoks välistatud.
Kingi endale päev diivana! Eesti noor filmidiiva Maarja Jakobson etenduses «Võluflööt». Foto: Von Krahli Teater
Karvamütsiga mehed ja nelgid on nüüdseks minevikku vajunud. Tänane naistepäev tabas mind esmalt omaenda trepikojas kunstiliselt kujundatud flaierite näol.
Nüüd on see päev adresseeritud iseseisvale naisele – sellisele, kes kingib ise endale just seda, mida tahab. Kõigepealt püüti mulle flaierite kaudu hirmodavalt naistepäeva-autot maha müüa, lisaks parfüüme, kosmeetikat ja muid häid asju.
Sisestasin arvutisse otsingusõnaks «naistepäev» ja sain teada, et üks pank on otsustanud just sel päeval naistele ülisoodsa intressiga eluasemelaenu anda.
Nojah, miks mitte endale naistepäevaks maja või auto kinkida. Tegelikult aga saab ka nendeta.
Piisab uuest juuksevärvist, pärastlõunast mudavannis või aroomimassööri käte all, et endale hea äraolemine tekitada. Või siis heast veinist, mida õhtul üksi või koos sõbrannaga nautida.
Ei mingeid mehi, see on iseseisvate naiste päev. Kinkige endale ise positiivseid emotsioone!
Naistepäeva tekkelugu:
Esimest korda tähistas naistepäeva Ameerika Ühendriikide sotsialistlik partei 28. veebruaril 1909.
Esimene maa, mis naistepäeva riigipühaks kuulutas, oli Nõukogude Liit. Ettepaneku hakata 8. märtsi naistepäevana tähistama tegi Leninile pärast bolševike võimuletulekut Aleksandra Kollontai.