Kui Tartu kaubamaja vitriinist koristati kiiresti kunstnik Fideelia-Signe Rootsu väidetavalt homoteemaline vaateaknakujundus, tõi kaubamaja turundusjuht, jälle väidetavalt, põhjenduseks, et kaubamaja poliitilistel teemadel sõna ei võta. Noh, kuidas võtta. Eile avati Tartu kaubamajas noori Tiibeti põgenikke toetav heategevuslik näitusmüük. Kui see ei ole poliitiline teema, siis mis on? Võib muidugi vaielda, kas kunstniku asi on kirjeldada maailma või püüda seda muuta oma seisukohtade väljaütlemisega – selle kunstniku puhul kehtib viimane – aga on selge, et juhtumi puhul ei ole probleem poliitilistel teemadel sõna võtmises vaid seisukohas, täpsemini seisukohtades, mida kunstnik väljendab. Mis need seisukohad siis olid? Kõigepealt, vaateaken koosnes kahest motiivist. Esimeses rääkis laps unenäost, kus tal on kaks ema. Teises oli laps, kes tulistas pumppüssist kahe poliitiku pildi pihta.Kui sõnastada need kaks programmiliste lausungitena, siis esimene kõlaks «Homode õiguste eest», milles ei ole midagi uut, skandaalset ega keelatut ning selle kahju kaubamajale oleks väljendunud vast kõige enam mõnes purukslöödud vitriiniklaasis. Vastupidiselt teisele lausungile «Õiguse eest tulistada poliitikut», mis selliselt väljendatuna ei ületa ilmselt mitte üksnes kaubamaja turundusjuhi taluvuspiiri. Seega ei keelatud ära mitte homoteemaline, vaid atentaaditeemaline kujundus. Ja need on kaks väga erinevat asja. Ma tean mitut organisatsiooni, mis võitlevad homode õiguste eest. Ma ei tea ühtegi, mis võitleks õiguse eest tulistada poliitikut. |
