ERMi uue hoone võidutöö

Eesti Rahva Muuseumi uue hoone arhitektuurivõistluse tulemuste väljakuulutamise järel ilmus nõnda palju lennukaid arvamusi ja veel lennukamaid kommentaare, et minulgi tekkis kiusatus selles võluvas arutelus sõna sekka öelda.

VIIMASED KOMMENTAARID karin Silver, ka mina uskusin  arukusele, kirjutasin oma  lihtsameelsuses veel pärast  hääletamist ministrile... karinile Tänan vastuse eest  ! Kirjutasin Postimehe palvel  arvamuse mitte ühe või teise  poole toetuseks vaid ... Teised kommentaarid

Erinevalt paljudest kommentaatoritest otsustasin siiski enne käia võistlustööde näitusel ERMi näitustemajas ning kõike oma silmaga vaadata ja oma näpuga katsuda.

Kõike just näpuga katsuda ei saanud, sest esitatud 108 ideest oli ajutiste näituste ruumidesse mahtunud alla poole ja ülejäänutega võis tutvuda arvuti udupiltide vahendusel. Mis mõistagi ainult kinnitab vajadust ERMi suurema hoone järele.

Mütsakad ja torud

Näitus vääris kaasaelamist, oli nutikaid ja vähem nutikaid ideid, poosetamist ja süvenenud otsinguid. Kuritahtlikku pullitegemist ma küll ei täheldanud.

Ka ei oskaks võistlustööde autoreid pidada osalisteks kommunistlikus, imperialistlikus, eurolises jne vandenõus või eesti kultuuri, majanduse jne põhjalaskjateks. Lihtsalt üks punt eri maade arhitekte, kes armastusest oma tegevusala vastu ning ajendatuna kuulsuse- ja rahahimust olid andnud endast parima Eesti Rahva Muuseumi uue hoone idee leidmiseks.

Väljapanekus orienteerumiseks jagasin projektid vormiliste tunnuste põhjal rühmadesse: «Masinad», «Linnad», «Monumendid», «Mütsakad» ja «Torud».

«Masinad» olid lahendused, mis oma ilmelt meenutasid Raadi järve kaldale parkinud lahingulaeva Galaktika («Noelle», «ADAORARDOR», «Alea iacta est» jt). Selles rubriigis oli žürii äramärkimise pälvinud «Tube or not to be» (mis nime järgi peaks justkui kuuluma «Torude» hulka, aga nägi välja pigem Ameerika raudtee moodi).

«Linnade» hulka arvasin kavandid, mis otsisid lahendit mitte üksikhoones, vaid hoonete kompleksis («Dres», «BUDDYPS», «Tridactic» jt). Selles jaotuses puudus žürii poolehoid sootumaks.

«Monumentidel» (mille all mõtlen arhitektoonilisi skulptuure) läks hulga paremini – «Gems» sai teise preemia, «kivi kive sisu», «Crochet», «lake whisper», «Lightfield» ostupreemiad.

«Mütsakad» (nimi inspireeritud tööst «Woodstack») olid ka edukad: «Sõlg» märgiti ära ja «Estonia is on the verge of a new millennium» sai kolmanda preemia; ja õigust ütelda oli monumentide ja mütsakate rubriik üks ja seesama.

«Torusid» (pikki risttahukaid ja risttahukakujulisi fantaasiaid) oli kõige rohkem, nende hulgas ka diskussiooni tekitanud võidutöö, esimese preemia saanud «Memory Field».

Mingil põhjusel olid paljud üksteisest sõltumatud osalejad otsinud lahendust just sellise vormi läbi, pakkunud samalaadseid ideid, loonud variatsioone samal teemal.

Õige ja hea nimel

Rõhutan seda asjaolu, et kummutada nii võitnud projekti poolehoidjate kui ka projekti vastaste väiteid idee erakordsest geniaalsusest või erakordsest nürimeelsusest. Sarnast ideed mõlgutas ikka hulk teisigi.

Iseasi on see, et võitnud kavand oli omalaadsete hulgas selgelt parim, teistele «torudele» ei jagunud mingeid preemiaid ja selles ei saa žüriile midagi ette heita.

Mida saab või peab žüriile ette heitma? Teistsuguse koosseisu puhul oleksid ehk tulemused võinud olla teistsugused. Esimese preemia oleks saanud mõni teine töö, aga tõenäoliselt oleks see ikkagi olnud töö praeguste preemiasaajate hulgast.

Järelikult ei peaks «Memory Fieldsi» vastased pühenduma ainult võitnud projekti vigadele osundamisele, vaid sama jõuliselt kaitsma sobivamat lahendust või vähemalt sellele viitama (ehk käituma positiivselt).

Praegu on positiivse vastuväitega välja astunud ERMi direktor Krista Aru ja ei tulegi rohkem meelde.

Kui juba on korraldatud arhitektuurivõistlus, ja kui juba on üldtingimustesse kirja pandud, et «arhitektuurivõistluse tulemusena leitakse võistlustöö, mis on edaspidiseks aluseks maa-ala hoonekompleksi planeerimisel ja projekteerimisel» ja kui juba on ka sadakond võistlustööd laekunud, siis peab suutma nende hulgast valiku teha.

Kui nüüd paljud asjatundjad leiavad, et tehtud valik oli vale, siis tuleb sõtta minna mitte projekti, vaid selle valinud komisjoni vastu. Mitte töö, vaid selle välja valinud inimesed tuleb kuulutada ebapädevateks, mõttetuteks ja pahadeks.

Ja seda sõda on mõtet pidada selle õige ja hea projekti nimel, mis on olemas, aga mille pahad kõrvale jätsid. Meil on ikkagi oma Eesti riik, kus teeme nii, et tõde võidaks ja vale vaoks.

Mis on kõige magedam

Aga võibolla polnudki head projekti, olid ainult pahad ja veel hullemad? Ka selline hoiak on võimalik, seda siis, kui oodatakse rahvusvaheliselt arhitektuurivõistluselt tulemusi, milliseid see kohe kuidagi anda ei saa.

Nimelt ei saa rahvusvaheline arhitektuurivõistlus kuidagi anda tulemuseks suurt valikut tavatult tagasihoidlikke, lokaalsest intiimsusest kiirgavaid, kodusoojusest õhkuvaid, tohutult märkamatult keskkonda sulanduvaid projekte.

Ei, sealt tuleb pigem ikka ülbeid ja suurejoonelisi globaalarhitektuurilisi arhi-tektoone, ikka pigem märke kui maju, ikka pigem monumente kui tarekesi. Aga selle jaoks rahvusvahelisi konkursse korraldataksegi – ikka uhkuse pärast.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5