«Temaga on kõik korras, ta lihtsalt peab veel kasvama,» ütleb vastsündinute osakonna õde Raili Lass. «Oodatust varem ilmale tulnud beebil pole ühtki kahjustust, mis võiks tema elu häirida, ainult algus on olnud raske,» lisab osakonna juhataja Anne Ormisson.

Samal teemal: Markus Robert tuli ilmale just nagu aprilliüllatus (1) Väike Mari kasvas pere söakaks pesamunaks Anette esimene sünnikuu täis vintsutusi (1)

Looduse arvelt napsatud aeg tuleb siiski tasa teha haiglas – arvata võib, et minibeebi pääseb koos emaga koju alles kolme kuu pärast.

Ebaküpsed beebid

Üha arenev meditsiin aitab ellu jääda järjest pisema kaaluga vastsündinutel. Enneaegseina sünnib 5–6% beebidest, umbes 700 last aastas. Erihooldust vajab neist umbes sada – alla 1500-grammise sünnikaaluga lapsed.

Ebaküpseina ilmale tulnud vajavad enamasti sondi või veeni kaudu toitmist ja ka hingamisabi, vajadusel juhitakse nende kopsu spetsiaalset ainet – kunstlikku surfatanti.

Just enneaegsetele lastele kulub suur osa vastsündinutega tegelevate arstide-õdede hoolest ja teadmistest ning ka meditsiinirahast, sest aparatuur on väga kallis.

Lastekliiniku intensiivravi osakonnas kosub praegu vaid veidi üle 400-grammine laps. Kas mikroskoopilisel beebil on lootust kasvada terveks lapseks? «Jah, ikka on,» kinnitab intensiivravi osakonna juhataja Tuuli Metsvaht.

Meedikud räägivad vastsündinute eluks sobilikkuse ehk võimelisuse piirist: maailma tervishoiuorganisatsioon seab piiriks 500-grammise sünnikaalu ja 22-nädalase vanuse, tavaline rasedus kestab 40 nädalat.

«Aga iga juhtum on erinev ja otsus individuaalne. Oleme tihedas kontaktis perega ja otsustame koos vanematega, kas on mõtet rakendada kolmanda astme meditsiini ehk intensiivravi: see tähendab kopsude kunstlikku ventilatsiooni, südame vereringe toetamist, veeni kaudu toitmist ja kõike muud,» selgitab Metsvaht.

Kui tekivad tüsistused, mis ei võimalda lapsele kvaliteetset elu, tuleb teha otsus piirata intensiivravi mahtu, tõdeb intensiivravi osakonna juhataja. Ta lisab, et 800 – 1000 grammi kaaluvate vastsündinute ravitulemused on kogu maailmas ja meilgi paranenud ning nende elluaitamine pole enamasti probleem.

Et järjest rohkem enneaegseid lapsi jääb ellu, selle eest tuleb kiita günekoloogide, ämmaemandate ja lastearstide head koostööd. Andmed viimase nelja-viie aasta kohta näitavad, et 75% väga väikestest enneaegselt sündinuist jääb ellu. Natukene jääme veel maha Euroopa kõrgelt arenenud maadest, kus ellu jääb 80–90% nendest enneaegsetest.

«Aga ei saa unustada, et meie kogemus on lühem, ka pole meil veel piisavalt aparatuuri,» tõdeb vastsündinute osakonna juhataja Ormisson. Ka pole päris kõiki enneaegseid võimalikki päästa, sest osa nendest on rängalt haiged.

Suur arenguhüpe

Tegelikult on Eesti teinud suure arenguhüppe, kinnitab Ormisson. 1990. aastal näiteks oli meie imikute suremus kolm korda suurem kui Soomes, möödunud aastal vaid kolmandiku võrra. Leedu on meiega samal tasemel, Lätist aga oleme natuke ees.

Miks otsustab üks laps tulla ilmale oodatust varem? Põhjus jääb tihti arusaamatuks nii günekoloogidele kui lastearstidele. Kõik ootavad ju ajalist ja tervet last, aga alati peab olema valmis selleks, et beebi otsustab sündimisega kiirustada. Selleks peavad haiglas olema kuvöösid, monitorid, soojendusvoodid jpm vajalikku aparatuuri.

Ormissoni sõnul on olnud hindamatu lastefondi materiaalne abi: «Nendeta oleksime väga kehval järjel, sest riik ei suuda haiglaid kalli aparatuuriga piisavalt varustada.»

Praegu on lastekliiniku vastsündinute osakonnas kümme beebit, täpselt sama palju on seal ka kuvööse ja monitore. «Kui homme tuleks veel üks laps, oleksime hädas,» ütleb Ormisson. Pealegi vajaksid kuvöösid-monitorid vahepeal puhkust.

Hädasti oleks juurde vaja ka esmapilgul nii vähetähtsaid asju nagu elektrilised rinnapumbad – nende abil sõõrutavad emad rinnapiima lapsele, kes ei jaksa omal jõul süüa. Praegu on emade käsutuses ainult kaks pumpa, kuid hea sponsor on lubanud osta lisaks veel kaks.

Mõistagi kulub vastsündinute osakonnas tohutul hulgal mähkmeid, beebidele on vaja sussikesi ja mütsikesi, emadele tugitoole jne. Ka ruumid peavad olema ilusad, korralikult remonditud ja ülipuhtad.

Niipea, kui laps ei vaja enam lisasoojust, paigutavad meedikud ta kinnisest kuvöösist soojendusvoodisse. Kui beebi kaal jõuab umbes kahe kiloni, jaksab ta enamasti ise süüa.

Ka emad on koos lastega haiglas, sest laps vajab ja tunnetab ema juuresolekut. «Oluline on ka see, et emalt tuleb toit. Kui laps ei suuda suu kaudu süüa ja teda tuleb toita sondi abil, saab ta ikka mõne tilga emapiima,» selgitab Ormisson. Vajadusel säilitatakse emapiima sügavkülmas.

Vastsündinute osakonnas ei ole tavaliselt lapsi, kes heitlevad elu ja surma piiril. Kurvalt lõppevaid juhtumeid tuleb ette väga harva, näiteks kaasasündinud raske südamerikke korral. Kui juhtub, et lapse seisund muutub eluohtlikuks, viivad meedikud ta ruttu intensiivravi osakonda, nendib Ormisson.

Arstide pilgu all

Arstid jälgivad alla 1500-grammise sünnikaaluga laste elukäiku ka pärast seda, kui nad haiglast koju lähevad. Emad käivad lapsi arstidele korrapäraselt näitamas vähemalt esimese kolme aasta jooksul, edaspidi ehk koolieani. Andmed näitavad, et 63% nendest lastest ei vajanud kolmeaastaselt üldse ravi, 16% olid puudega ja vaid üks laps liitpuudega.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.27