Kitsetalled (vasakult) Piret Simpson, Alina Karmazova ja Jaak Prints ning Hunt tallenahas – Raivo E. Tamm. Hetke pärast on loomakesed metsakutsu kõhus.

Samal teemal: Lavastus hundist pakub nauditavat mängu Lavastajamõte: Lastele teatri tegemisest

Igal juhul on see teatritükk kuldne näide sellest, et teatrirepertuaaris n-ö teise ešeloni kuuluvad žanrid – komöödiad ja lastetükid – tuleb anda lavastada isikutele, kes lavastajatööd isuga teevad.

Ses mõttes, et nagu ma ammu rääkinud olen – absoluutselt igast materjalist on võimalik teha tükk, millel oleks ka vähemalt üks mõte sees. Kas rohkem või vähem varjatult, on juba ise küsimus – peamine, et tekst lihtsalt kuidagi ja ülejala lavale visatud ei ole.

Hea tükk

«Suur kuri hunt» ei ole. Kohe kindlasti mitte.

Näitemäng pärjati 2003. aastal Soome parima näidendi tiitliga. Ja remiks on ta niivõrd, et siin on kokku seatud süžeeliinid mitmest muinasjutust, kus hallivatimees tegelaseks.

Kitsetallede lugu, Punamütsike, kolme põrsakese lugu...

Sõnaga, palju toredaid loomi. Ja lustiline mängumaastik.

Teater on määranud vaataja kui kooliealise, aga vähemasti esietendusel oli pool saali nooremaid vaatajaid, kes ei nihelenud teps mitte. Huviga vaatasid ja kaasa mõtlesid. Sama, muuseas, kehtib ka lapsevanemate kohta.

Lastele muidugi meeldib, kui teater on elu ise, kui tehakse sellist nalja, mis naljakas ongi. Lapse enese tasandil. Näiteks puuksutamisest. Ja uskuge, see ei mõju labaselt. Mängurõõm ja lapse maailmast arusaamine hoiab rea peal.

Filminaljad

Nii kurja kriitikut kui last vaevalt leida võib ning see omakorda annab võimaluse lapsele teatrilava kaudu elu püsiväärtustest rääkida, mis ometi peabki ju ühe õige lastetüki eesmärk olema.

Lapsevanemaid rõõmustab lavastaja tsitaatidega Eesti filmiklassika kullafondist. Alustades «Viimsest reliikviast» ja lõpetades teosega «Mehed ei nuta».

Kusjuures tsitaadid ei jää asjadeks iseeneses, sellisteks, et naljast vaid filmi näinud vaataja aru saab. Lihtsalt lapsed ja vanemad naeravad ühe ja sama nalja erinevaid plaane.

Näiteseltskonnast. Ikka on nii, et kui lavajõud teavad, mida ja milleks nad teevad, siis on seda ka hea vaadata. Ja veel paremaks läheb siis, kui teadmisele lisandub lust.

Selle lavastuse kitsetalled on lustakamaid ja rõõmsamaid kooslusi, mis viimastel aastatel lavalaudadelt paista on olnud.

Olgu nad siin eraldi esile tõstetud. Tegelikult küll terve trupp, kes pea kõik mitmes rollis üles astuvad. Ehk üks näitleja jääb nõrgemaks, aga jäägu ta nimepidi nimetamata.

Siinkohal pole otstarbekas tõrvatilka meepotti poetama hakata. Asi ise on tore. Minge perega vaatama. Soovitan soojalt.

Tartu teatri «Suurt kurja hunti» võib nimepidi kutsuda küll.

Uuslavastus

Katja Krohn «Suur kuri hunt»

Lavastaja Taago Tubin

Osades: Raivo E. Tamm, Janek Joost, Alina Karmazina, Piret Simpson, Kersti Heinloo, Jaak Prints, Tanel Jonas

Esietendus 4. veebruaril

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4