1. jaanuarist tegutseb rahvusarhiivi juures spetsiaalne digitaalarhiivi büroo, kus askeldab 12 «patsiga poissi». Nemad peavad vastu võtma digitaalajastu suurima väljakutse – ehkki informatsiooni võib nüüdisajal luua ja masstira˛eerida igaüks, on selle säilitamine ja hoidmine enneolematult keeruline ülesanne. Koduarvutites ja internetiavarustes leiduvad tohutud andmemahud muudavad arhivaaride töö keerulisemaks kui kunagi varem, sest pole kerge sorteerida prahi seest välja säilitamist väärt kraam. Andmed tekivad ja kaovad internetis ja kui õigel ajal jaole ei saa, läheb kõik lihtsalt kaotsi. Raamat on kindlam Samas kontrollitakse arhiivides sadu aastaid lebavate raamatute ja muude dokumentide seisundit kord 50 aasta jooksul ja enamasti leitakse need olevat endiselt heas korras. Rahvusarhiivi koosseisu kuuluva ajalooarhiivi direktori Indrek Kuubeni sõnul peavad arhiivid isegi infoajastust veidi ees jooksma. Nii näiteks on rahvusarhiivil praegu digitaalselt salvestatud dokumente vaid 2,5 terabaidi jagu. Et aga enamik arhiveeritud dokumente jõuab arhiivi ajalise nihkega, valmistub rahvusarhiiv praegu selleks, et digido-kumente hakkab piltlikult öeldes ustest ja akendest sisse voolama. Üks terabait on 1024 gigabaiti ehk üle miljoni megabaidi. Praegusesse rahvusarhiivi andmeserverisse mahub vaid 4-5 terabaiti, kuid äsja ostetud ja veel pappkastis seisev server mahutab üle 50 terabaidi digitaalseid dokumente. Tavalisele arvutikasutajale on see hoomamatu suurus, mis lubab ühte väiksema kapi suurusesse kasti skaneerida kümnete saalitäite kaupa raamatuid. Digitaalarhiivi büroo juhataja Lauri Leht ütleb, et praegu veel võtab rahvusarhiiv vastu peaasjalikult paberil dokumente, sest üldjuhul annavad riigi- ja omavalitsusasutused keskarhiividesse rohkem kui 20 aastat vanad dokumendid. Rahvusarhiiv säilitab kuni viiendiku avalikus sektoris tekkivatest dokumentidest ehk arhiiviväärtusega andmed. Lehe sõnul on kavas muuta arhiiviseadust, et digitaalsed dokumendid jõuaksid ametiasutustest rahvusarhiivi senisest varem, juba viis aastat pärast nende tekkimist. Kuna arvuti kõvaketas võib viie aastaga töölepingu üles öelda ja CD-d ei ole dokumentide säilitamiseks kaugeltki turvalised, ei ole 20 aasta pärast digitaalsetest dokumentidest enam arhiivi midagi vastu võtta. Andmekandjad hävivad Praegu säilitab rahvusarhiiv digitaalseid dokumente serverite kõvaketastel, neist tehakse regulaarselt varukoopiaid. Varukoopiaid tehti seni CD-dele, ent siis selgus, et 10 protsenti CD-dest polnud aasta pärast neile kirjutamist enam täielikult loetavad. Seetõttu võttis rahvusarhiiv äsja kasutusele magnetlindid, millest üks mahutab korraga 800 gigabaiti informatsiooni. Digitaalarhiivi büroo juhataja asetäitja Kuldar Aasa sõnul ei ole digitaalandmekandjate vastupidavus võrreldav paberi omaga. «Ükskõik milline see andmekandja ka poleks, hävib see mingi aja jooksul niikuinii,» räägib ta. «Kehvemate arvutite kõvaketas läheb niiöelda katki viie aastaga, CD viie kuni kümne aastaga ning magnetlindid kestavad kõige rohkem 50-60 aastat.» Andmekandjate vastupidavus ei ole siiski Lehe sõnul kaugeltki ainus digitaalinfo säilitamisega seotud probleem. «Magnetlindist palju varem vananeb tarkvara,» lausub ta. «Mis kasu on 50 aastat säilivast andmekandjast, kui me salvestame sinna Microsoft Wordi dokumente, mille formaadi või vormingu endi säilivusiga võib olla umbes 5–10 aastat,» selgitab ta. Niikuinii tuleb vananenud vormingus fail kümne aasta pärast uuemasse ümber kirjutada. Risk, et osa säilitamist väärivast informatsioonist digitaalajastul kaotsi läheb, on Aasa kinnitusel praegu suurem kui kunagi varem. «Koduarvutites fotosid säilitavad inimesed või dokumente hoidvad riigiasutused ei ole harjunud mõtlema uutele ohtudele,» räägib Aas. Kõvaketas ütleb üles ja mitme aasta digitaalfotod lihtsalt kaovad, sest pereisa pole taibanud paremikku fotopaberile printida. Kui kusagil peab praegu mõni tulevane Tammsaare blogi, siis kes peaks hoolitsema selle eest, et tema noorpõlvelooming virtuaalavarustesse ei haihtuks, vaid arhiivi jõuaks? «Minu arvates peaks selle blogi säilitamine olema selle noore Tammsaare enda mure,» ütleb Kuuben. Enam ei peeta päevikut lauasahtlisse, kust mõni kirjandusajaloolane selle kunagi leiaks. Rahvusraamatukogu tehnoloogiadirektori Mihkel Reiali sõnul säilitab rahvusraamatukogu bibliograafiliselt olulisi materjale ning pidevalt hoitakse silm peal ka Eesti internetiaadressidel leiduval. Osa sellisest informatsioonist läheb Reiali kinnitusel siiski paratamatult kaotsi. Originaali muutumine Digitaaldokumentidel on paberi ees ka mitmeid eeliseid. Kui teha neist õigeaegselt koopiaid, säilivad digidokumendid põhimõtteliselt igavesti täpselt samasuguse kvaliteediga nagu tekkehetkel. Erinevalt paberil infost pole digitaalse info puhul olulisim ainukordne originaal, mis ühe arhiivipõlenguga hävib. Arhiivid dubleerivad digitaalinfot ning hoiavad säilituskoopiaid erinevates hoonetes ja kohati lausa erinevates riikides, mis teeb need sõdade ja põlengute suhtes kaitstuks. Pealekauba on digitaaldokumentide arhiivi kasutamine tavakasutajale võrreldamatult lihtsam – tulevikus piisab vaid otsisõna arvutissesisestamisest ja kuvaril näeb tervet sugupuud ning muudki ennast huvitavat arhiiviinfot. Kuubeni hinnangul on paljud inimesed võtnud digitaalajastusse kaasa paberiepohhist pärineva suhtumise, mille kohaselt tuleb jäädvustada kõik, mis tekitatud. Tegelikult ei pea infokadu digitaalajastul võtma Kuubeni sõnul põrmugi traagiliselt. Kuna infot on tänapäeval väga lihtne toota, siis on ka selle üldine kvaliteet varasemast viletsam. «Võtame näiteks digitaalfotod – vanasti vaadati objekti ja tehti lõpuks üks hoolega kaalutud klõps, praegu tehakse samast asjast viis klõpsu, millest võibolla ükski ei vääri säilitamist,» osutab Kuuben. Rämpsu koht oli enne ja on ka tulevikus prügikastis. |
kõik galeriid
