Tema majanaaber, kolmandal korrusel elav Maie Kõrvel (saab 6. veebruaril 82) oli enda sõnul juba nooruses poolboheemlane.

«Tahtsin minna ülikooli kirjandust õppima, aga emal oli viis tütart ja ta soovis, et ma endale igal ajal leiba andva ameti õpiksin,» räägib 1946. aastal Tartu arve- ja plaanindustehnikumi lõpetanud Maie Kõrvel.

Mäng värvidega

Kirjanduse õppimine jäi unarusse, sest esimeses töökohas riigipangas oli tööd nii palju, et ülikooli ettevalmistuskursustel käimisest ei tulnud midagi välja. Hiljem pani elule oma pitseri noorelt suhkruhaigusse jäänud poeg, kelle eest Maie Kõrvel hoolitseb tänaseni.

«Mu elu on olnud väga vaene,» ohkab Maie Kõrvel ega pea silmas raha, vaid sündmusi. Kuid kas ikka on? Kontoritööd tehes joonistas ta vahel foto järgi paberile töökaaslaste nägusid. Oma lõbuks tegi kolleegidest šaržegi, aga loomulikult ei näidanud neid kellelegi.

Mured ja rõõmud on Maie Kõrvel pika elu jooksul kirjutanud luuletustesse. Sündmusrohket elu on ta aga elanud raamatute seltsis. Mälestuste- ja elulooraamatud pakuvad talle eriti hingekosutust.

Paar aastat tagasi läks Maie Kõrveli poja tervis nii halvaks, et ema sai sellest suure hingetrauma. Mingi seletamatu tunde ajel otsis ta siis välja kunagi soetatud akvarellid ja guašid ning hakkas pilte maalima.

«Leidsin sellest tegevusest lohutust ja pingemaandust,» ütleb Maie Kõrvel. «Tunnen eneseväljendamisest, värvidega mängimisest ja hästi välja tulnud pildist tohutut rõõmu.»

Trepikojanaabrist sõltumatult võttis samal ajal pintsli kätte ka Ellen Puskar. «Tahtsin juba noorena maalida, aga siis polnud mul endasse usku,» ütleb ta. Nüüd on ta uuest tegevusest nii haaratud, et tunnistab: «Maalimine annab mu elule mõtte.»

Mida nad teevad?

Maie Kõrveli ja Ellen Puskari harrastuse avastas mullu Elvas asuva Tartumaa muuseumi pedagoog-kuraator Anneli Aan. «Nad on omaette väga vahvad tegelased, kes pole kunagi kunsti õppinud, kuid panevad sellesse nüüd kogu hinge,» rääkis Aan.

Oktoobis-novembris korraldas Tartumaa Muuseum Maie Kõrveli ja Ellen Puskari tööde debüütnäituse. Maie Kõrvelilt olid näitusel väljas maastiku- ja Ellen Puskarilt lillepildid. Need kaks valdkonda ongi naiste töömaa.

Nimelt maalib Ellen Puskar paberile kõik talle kingitud lilled, et need ikka hästi kaua silme ees oleksid. Maie Kõrvel saab aga kõige rohkem värvidega lustida mälu järgi maastikke paberile kandes. «Tahaksin, et värvid veel rohkem säraksid, aga need jäävad ikka tuhmiks,» pole Maie Kõrvel oma maastikega päris rahul.

Aga jutu sees selgub, et ega ta kunagi pilti enne lõpeta, kui on sellega otsast lõpuni rahul.

Nagu öeldud, ei tea Maie Kõrvel ja Ellen Puskar maalimise teooriast tuhkagi, kummalgi pole isegi molbertit. Köögilaud ajab asja väga hästi ära, suurema töö jaoks lükkab Ellen Puskar aga kaks taburetti kokku ja koogutab nende kohal.

Iga päev trepikojanaabrid värvidega ei jända, ikka vaid siis, kui vaim peale tuleb. Maie Kõrvel ei võta mõnikord kuu aega pintslit kätte.

«Varem tegin murega luuletusi, aga see läks mööda,» räägib Maie Kõrvel. «Nüüd tulevad mu kõik pildid hingevaluga.»

Kuid Maie Kõrveli piltides ei paista hingevalu, neis värvirõõmsais maastikes pole midagi depressiivset, ütleb Anneli Aan.

«Ise kah imestan, et need pole sünged,» oskab autor vaid õlgu kehitada.

Erinevalt kõvast käsitöötegijast Ellen Puskarist ei meeldi Maie Kõrvelile lilledega jännata. «Ma ei tee käsitööd, absoluutselt mitte,» kinnitab ta. «Paari kindaid olen kudunud, aga needki sõid koid ära. Ma ei taha nokitsemist, sellepärast ei maali ka lilli.»

Täidetud unistused

Ellen Puskar aga muudkui nokitseb ja mõnikord vormib pildiks ka oma uitmõtte. Kas või selle, et miks ei võiks Elva raekoja ees lagedal platsil olla veesilm, kus saaksid luiged ujuda. Selle mõtte üle võib küll muiata, kuid pildil näeb raekoda nõnda tõesti veel kenam välja.

Maalimisest suuremaks hobiks peab Ellen Puskar aga luuletamist. «Minu luuletusi on ka avaldatud,» ütleb ta väikse

uhkusega hääles ja näitab ajalehte, kus ta kirjatööd sees.

Maie Kõrveli helgeid maastikke saab tänasest vaadata Elva kohvikus Kuldrannake. Ellen Puskari lilled õitsevad aga praegu Tartu Ülikooli botaanikaaias. Tasub kas või pooleks tunniks aeg maha võtta ja neid pilte vaatama minna – need annavad usku, et oma unistuse võib täita igas eas.