Peatselt lõppeva aasta üks enim kõneldud, kirjutatud, kritiseeritud ja kirutud asju on liiklus. Autoummikud ja kõik, mida see endaga kaasa toob. Jalakäijad on aukartlikult taandunud suurema ohu allika ees – küll kuidagi ikka käidud saab. Ja kui kukubki keegi oma kondid katki, siis on otseselt kannatajaid ainult üks. Rikutud riietest ja jalanõudest ei tasu rääkida. Olen sel teemal varemgi sõna võtnud, aga teisipäeva hommikul südalinna tänavate libedal lopal ukerdades tundus vana plaat endiselt päevakohane, sest kõnniteed on paljudes kohtades need viimased, mille kasimise eest hoolitseda märgatakse. Paraku ka südalinnas, kus mõne majavaldaja kohuse- või autunne üldpilti palju ei paranda. Nii otsivadki kiirustavad jalakäijad endale käigurada autoteelt, aga ons see loomulik?Tõenäoliselt kehtib endiselt nõue, et hooneteesise kõnnitee peavad korras hoidma nende valdajad, aga tahaks ka teada, kuidas seda kontrollitakse ja milliseid meetmeid eirajate vastu rakendatakse. Mina kipun küll arvama, et linnavõimul peale autoteede silmi mujale ei jätku. Seni on kõnniteede eest hoolitsenud peamiselt ilm, aga talv seisab alles ees. Kui tänavaäärsed asutused peavad paljuks hoida palgal kangiga toksivat ja luuaga pühkivat kojameest, tasuks linnal kaaluda nüüdistehnikaga varustatud tänavapuhastusteenuse loomist, sest ka jalakäijal võiks olla õigus oma teed normaalkiirusel ja avariideta kulgeda. |
