Venemaa ja Gruusia vahel ootamatult alanud külm sõda ning Moskva juhitud kalk Gruusia-vastane kampaania ei jäta mingit kahtlust, et heanaaberlikke suhteid taastada on mõlemal riigil väga keeruline. Kas Kreml tõepoolest ei näinud ette võimalikke tagajärgi? See on ainus küsimus, millele peaks vastuse leidma, et aru saada seesuguse diplomaatilise surveavalduse mõttest.

Suured projektid

Regioonis realiseeritakse hiigelsuuri infrastruktuuri projekte: tööle hakkas naftajuhe Bakuu – Tbilisi – Ceyhan, ette valmistatakse gaasijuhtme Bakuu – Tbilisi – Erzurum avamist, kavatsetakse ehitada raudteeharu Bakuu – Tbilisi – Ahalkalaki – Kars. Kõigil projektidel on selgelt üks iseärasus: energia- ja transpordivood lähevad Venemaast mööda ja lõppevad Türgis. Seejuures on Gruusia integratsioonikettide keskmine lüli.

Just Gruusiaga otsustas Venemaa suhted kardinaalselt keeruliseks ajada, mis võrdub Gruusia-sisese separatismi konserveerimisega. Teiste sõnadega öeldes, Lõuna-Kaukaasia keskmises lülis tekitatakse sihilikult pidev sisemise korrosiooni protsess. Maletaja ütleks, et Venemaa ohverdab Gruusia, hõivamaks juhtpositsiooni kogu Lõuna-Kaukaasias.

Mänguri idee mõistmiseks on vaja muuta Venemaa-Gruusia konflikti mastaapi ja vaatenurka. Selleks tuleks tähelepanelikult jälgida Venemaa presidendi Vladimir Putini ja rahvusvahelise Euraasia liikumise liidri Aleksandr Dugini üheaegseid visiite Türgisse 2004. aasta detsembris.

Toona kirjutati Türgi massimeedias, et eurasismi liidri turneest Ankara-Nikosia-Istanbuli kolmnurgas sai «president Putini Ankara-visiidi ideoloogiline ja kontseptuaalne saatja».

Euraasia sümpoosionil, mida juhtis Türgi Vabariigi üheksas president Süleiman Demirel, pakkus Aleksandr Dugin välja järgmise idee: «Mõelge, kes on takistanud Venemaad täitmast unistust kehtestada ülemvõim kogu planeedil? Õigus, Türgi, kes kontrollib väinu.

Kes on takistanud Türgit tugevdamast oma mõju Kaukaasias ja Kesk-Aasias? Õigus, Venemaa. «Greater Russia» ja «Greater Turkey» ülesehitamine ei olnud meie konflikti tõttu võimalik. Teeme sellest siis järelduse ja ehitame koos üles «Greater Eurasia». Nii realiseerime koos Euraasia rahvaste geopoliitilise unistuse.»

Tuleb märkida, et Duginit teatakse Türgis hästi, aga tema raamat «Euraasia geopoliitika» levis laialt ja sai enamikus Türgi sõjaväeakadeemiates geopoliitika õppevahendiks.

Putini avaldused

Pärast Euraasia sümpoosioni asutas hulk silmapaistvaid poliitikuid ja sõjaväelasi rahvusvahelise «Euraasia liikumise» Türgi osakonna. Selle liikmeteks said Türgi silmapaistvad erinevate vaadetega poliitilised liidrid, kes jagasid Euraasia vaatenurka. Türgi Euraasia Komiteed hakkas juhtima armeekindral Suat Ilhan, kes on geopoliitika Türgi koolkonna rajaja.

Ent kus on Putin? Millega tegeleb samal ajal Venemaa president? Alates 2004. aasta detsembrist kohtub Vladimir Putin pretsedenditult sageli Türgi peaministri Tecep Rayyip Erdoganiga.

Siis, 17. novembril 2005. aastal Türgi linnas Samsunis, kust Venemaa gaas läbi torujuhtme «Helesinine voog» Türgi sisemaale läheb, hakkab Vladimir Putin äkki kõnelema geopoliitika keeles: «Faktiliselt teeb «Helesinine voog» Türgi territooriumist energeetikasilla ida ja lääne vahel, loob Türgile uue kvaliteedi Euroopa energeetikaruumis.»

Jutt käib võimalusest ehitada gaasijuhtmele «Helesinine voog» teine järk, et pumbata Venemaa gaasi läbi Türgi territooriumi Itaalia lõunaossa, Lõuna-Euroopasse ja Iisraeli.

Kui nüüd kanda Euroopa kaardile lisaks Gazpromi lõunas paiknevatele torudele ka Põhja-Euroopas asuvad gaasitorud, tekib skeem, mida sõjanduse teooria kirjeldab kui ründeoperatsiooni «tiibhaarang». Seejuures antakse Türgile lõunas sama roll, mis Saksamaale põhjas. Türgi strateegiliselt mõtlevatel poliitikutel on, mille üle mõtiskleda.

Euroopa tõrksus

Seda enam, et eurooplased eriti ei soovi Türgit näha Euroopa Liidu täieõiguslike liikmete hulgas. Avaliku arvamuse küsitluste järgi kasvab Euroopas nende inimeste arv, kes arvavad, et Türgi koht ei ole Euroopas. 70 protsenti prantslastest, 74 protsenti sakslastest ja 80 protsenti austerlastest on vastu Türgi astumisele Euroopa Liitu.

Lisaks võtab Prantsusmaa parlamendi alamkoda selle aasta 12. oktoobril vastu seaduse, mille kohaselt Osmanite Türgis toimunud armeenlaste genotsiidi eitamine on kriminaalselt karistatav kuritegu.

Alternatiivi pakub Moskva, kirjutades Ankarale esirolli nii Euroopa kui ka Euraasia geopoliitikas. Uues rollis ei käsitata Türgit atlantismi eelpostina, vaid iseseisva regionaalse mängurina, kui Euroopa «energeetilist ventiili» ja ühte kahest (Moskva-Ankara) nii Lõuna-Kaukaasia kui ka Nõukogude Kesk-Aasia integratsioonikeskusest.

> Loe edasi