Eelmisel kevadel võeti vastu projekt «Eesti toit». Selle kaudu rahastatakse turu-uuringuid, messidel osalemist, uute turgude leidmist. See on suunatud Eesti toidutööstuse arendamisele turundustegevuse kaudu. Arvestades, et Eesti toidutööstus on suures osas väliskapitali oma, siis pole isegi õige Eesti maksumaksja rahaga välismaiseid omanikke toetada.

Projektis sõnastatakse turustatava toote ehk Eesti toidu mõiste: toiduaine või toiduainete segu, mis on mõeldud inimesele söögiks või joogiks töötlemata või töödeldud kujul ning mille koostises ja/või valmistamismeetodis avaldub eesti rahvuskultuuri mõju.

Tüüpiline eesti toit

200 aastat tagasi sõid eestlased kliisegusest jahust ja aganalisandiga leiba, kapsast, hapupiima, naerist, rohke soolaga räime. Liha söödi ainult suurte pühade ajal. Eesti konjunktuuriinstituudi 2004. aastal korraldatud uuringu järgi peetakse praegu tüüpilisteks Eesti toiduaineteks sealiha, rukkileiba, hapukapsaid, veretooteid ja piima.

Nii et vaevalt on sotsiaalministeeriumi ja haigekassa ülesanne aidata Rakvere lihakombinaadil Prantsusmaale verikäkki müüa, isegi kui selles on meie rahvuskultuuri.

Usun, et nii sakslasel kui šotlasel on ükskõik, kui kultuurne on siga, neile on tähtsam teada, kui tervislik on ostetav toode. Pealegi on neil endal oma verikäkid.

Kui põllumajandusministri Ester Tuiksoo (PM 27.10.) argumendiks on, et ühiskonnale miljoneid maksev projekt on hästi käivitunud, sest ühiskonnas on alanud diskussioon Eesti toidu üle, siis võib-olla oleks saanud diskussiooni pidada ka odavamalt. Kui minister saab aga öelda, et Pariisi müüdi pärast tema külaskäiku 50 miljoni eest kama, siis tuleb tõesti tunnistada, et ettevõtmine on edukas.

Inimeste teadlikkus tervislikumast toidust kasvab kogu maailmas. Tihti tarbitakse kontrollimatult ja kahjulikes kogustes toidulisasid, mis sundis alates eelmisest aastast Euroopa Liitu piirama ligi 300 toidulisandi müüki.

Jaapani toitumisspetsialisti Paul Yamaguchi andmetel on funktsionaalsed toidud tõusutendentsiga. Funktsionaalne toit on selline, mille puhul on tõestatud, et lisaks toitelistele funktsioonidele on tal mingit füsioloogilist funktsiooni parandav toime või haiguse riski vähendav toime.

Selle tarbimine on tõusnud Jaapanis üheksa protsenti, toidulisandite müük on vähenenud kolm protsenti. Samuti on oluliselt tõusnud tervisetoodete müük – viimase kahe aastaga 37 protsenti. Funktsionaalse ja tervisliku toidu tööstus on praegu Jaapanis kõige kiiremini arenev valdkond.

Soomes võeti seitsmekümnendatel riiklikuks suunaks vähendada tervisliku toitumise abil haigestumisi. Soomlased pakkusid ksülitooli kasutamist närimiskummis kaariese vähendamiseks, kolesterooli langetavat Benecoli margariini, kaerakliidest GI Trimi.

Soome pole erand. Igal pool tehakse suuri kulutusi tervisliku toidu saamiseks, eesmärgiga parandada elanikkonna tervist ja vähendada kulutusi arstiabile.

Ehk oleks meilgi õigem keskenduda esmalt rahva tervise parandamisele, kus toitumine on osa pikast plaanist. Uurida tuleks, kui palju sisaldab meie inimeste toit vitamiine-mineraalaineid-rasvhappeid. Jätkusuutlikkuse seisukohast tuleks keskenduda kindlale ühiskonnagrupile – naised vanuses 18–45.

Selles vanuses luuakse pere ning pannakse alus järgmise põlvkonna tervisele, toitumisharjumustele jne. Ema tervis ja tema eluviisid raseduse ajal mõjutavad suuresti poja tervist. Ema terviseprobleemid suurendavad oluliselt ka 50-aastaste meeste südameinfarkti riski. Muidugi, see kõik eeldab kulukaid uuringuid.

Valitsus on heaks kiitnud südame- ja veresoonkonna haiguste ennetamise riikliku strateegia. Seal märgitakse ennetustöö vajalikkust. Ka toitumine on seal eraldi välja toodud: meie toidus on vähe C- ja D-vitamiine, puudu on rauast ja kaltsiumist.

Seega peetakse oluliseks jätkata koolis piimaprojekti. Kahtlemata on ka see oluline, kuid kas see poleks pigem osteoporoosi ennetusplaani punkt?

Ja kui räägime toidust, siis võib-olla oleks oluline uurida ka joogivett, määrata veekaredust, kaltsiumi-magneesiumi sisaldust? Veeseaduses ei peeta veekareduse, kaltsiumi või magneesiumi määramist oluliseks. Kuid nende mineraalide puudumine ehk «pehme vesi» võib soodustada mitmete, sealhulgas ka vereringeelundite haiguste teket.

Oodatavad ohud

Püsivate orgaaniliste ühendite sisaldus inimeste toidus on ohtlik, sest need võivad olla kantserogeensed. Arvatakse, et inimesed saavad selliseid ühendeid eelkõige kalast ja piimast. Kui palju on praegu meie organismis elavhõbedat, ei tea täpselt keegi.

Eesti Vähiregistri andmetel haigestus 1970. aastal Eestis vähki 3406 ja 2000. aastal 5954 inimest. Tõus jätkub. Eesti naiste suremus südamehaigustesse enne 54. eluaastat on 3–5 korda kõrgem kui Soomes, Rootsis, Taanis. 1994. aastal kulutas haigekassa ühele kindlustatule keskmiselt 750 krooni, 2004. aastal juba üle 4500 krooni.

> Loe edasi