| |
|
 |
19. sajandist pärit rokokooliku kujundusega peeker Tartu Linnamuuseumis.
Foto: Margus Ansu |
|
Juubilari varakamber on täis aardeid kiviajast peale
(2)
02.11.2005 00:01
Ene Puusemp
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Teatavasti on meid inimesi igasuguseid. On näiteks
selliseid, kes kodunt kaugel olles püüavad iga hinna eest jõuda ka kontserdile,
et osa saada kohalikust kunstist ja muusikast. On selliseid, kes võõrsil
viibides tunnevad rahulolu siis, kui on enda järel sulgenud kohaliku ajaloo- või
etnograafiamuuseumi ukse – võõras rahvas ja võõras linn tunduvad nüüd hoopis
mõistetavamad.
Tartu sai endale koduloomuuseumi, praeguse linnamuuseumi, 1955. aasta sügisel. Muuseumi sünni kohta maalilise Kassitoome nõlval Oru 2 majas teab kauaaegne direktor (1979–2002) Heivi Pullerits, et alustati täiesti tühja toaga. Öeldu lööb pahviks, sest sel nädalal 50. sünnipäeva tähistaval Tartu Linnamuuseumil on praegu oma uues asukohas Narva mnt 23 majatäis aardeid, mis kõik enam hästi ei mahugi väga esinduslike ruumide püsiekspositsiooni. Narva mnt 23 esinduslik kultuuriasutus ühendabki endas sõbralikult kolme paradoksi: 50-aastane muuseum sisaldab andmeid 1500 aastat vana Tartu asustuse kohta ja selle alt mullast välja kaevatud 5000-aastasi leide! Jajah, noogutab muuseumi ühe rikkalikema fondi, arheoloogiafondi valitseja Rünno Vissak: ka Tartu keskkiviaeg – mesoliitikum – on meil täiesti olemas. Kassitoome aare 1955. aastal null eset ja 50 aastat hiljem sajad tuhanded. Kuidas üldse tulevad esemed muuseumi? Milline näeb välja ese, mis Tartu Linnamuuseumis esimese eksponaadina kirja pandi? Ja kuidas see siia jõudis? Praegune linnamuuseumi juhtivteadur Heivi Pullerits on algusaastatega hästi kursis. 1955. aasta sügisel tõi üks linnakodanik vastavatud muuseumi suvel Kassitoomelt laululava ehituselt leitud piibukaha. Et nii pisike, tammelehe kujutistega ilustatud savipiip on tänaseks suureks paisunud muuseumi esimene ese, siis loomulikult huvitab ka selle päritolu ja kuuluvus. Arheoloog Eero Heinlool on savipiipude tekke ja leviku kohta Põhja- ja Baltimaades esitada võrdlev analüüs. Selle linnamuuseumi piibu kohta kehtib seisukoht: dateering pigem 18. sajand ja pärinemine tõenäoliselt Venemaalt. Muuseumi fondides on praegu 115 191 eset. Mida neist täna lugejaile tutvustada? Kauane peavarahoidja Teesi Kivivare ja teadur-koguhoidja Aime Kärner kõnnivad võtmetega, avavad lahkelt uksi, kappe ja laekaid. Nii palju, nii tihedalt huvitavat ja tundmatut! Pöörame peekrit Siiski – pilk langeb tuttavate kujutistega peekrile. Sellele tinast pokaalile on meister koos saksakeelsete kirjade ja linna vapiga jäädvustanud Tartu sümbolid: Toome varemed, raekoja, Kivisilla ja ülikooli peahoone, Baeri ja Barclay de Tolly monumendi... 19. sajandist pärit rokokooliku kujundusega peekri ostis 1960. aastal antiigikauplusest muuseumile toonane peavarahoidja Liia Meoma. Muuseumitöötajad räägivad, et enamiku antiigipoodidega on muuseumil ammused head suhted ja kokkulepped. Antiigipoepidajad on enamasti ajaloos ja esemete väärtuses tundlikult orienteeruvad inimesed ning jätavad tähenduslike esemete ostu eesõiguse muuseumile. Peekrile jäädvustatud sümbolite mõjutusel palume järgmiseks esemevalikuks – ja loomulikult koos juurdekuuluva legendiga – midagi Tartu ülikooliga seotut. Seisame väga esindusliku moega sekretäri juures. See on kõrgklassi kuuluv mööbliese – keiser Aleksander I kingitus Tartu ülikooli rektorile Georg Friedrich Parrotile. Kuidas sattus 1802–1826 Tartus tegutsenud ja hiljem oma karjääri Peterburis jätkanud füüsikaprofessori ampiirkapp Tartu arsti Martin Vilbergi kodusesse kunstikogusse, seda muuseumitöötajad ei tea. Uudishimu ajab Tartu maavalitsuse perekonnaseisuosakonnast järele pärima, kust tulnud mees too Vilberg oli. Arhiiviandmeist selgub: sündinud 1883. aastal Põltsamaal, olnud Tartus arst, elanud Päeva tänavas, surnud 26. oktoobril 1932, maetud Peetri vanasse surnuaeda. Veel napimad on andmed tema tütre Kaara Vilbergi kohta: sündinud 1916, lahkunud 1948. aastal Tartust Tallinna. Aga just siit teab kalli kappkirjutuslaua saatuselugu edasi jutustada Heivi Pullerits, sest ta on ise selle koos kolleegiga Tallinnas ühe Süda tänava maja keerdtreppidest alla kandnud. Muuseumitöötajatel peab olema palju nii vaimu-, hinge- kui ka füüsilist jõudu, et museaalide keskel toime tulla! Kaara Vilberg soovis tervise halvenedes väärteseme Tartu ülikoolile ära müüa. Ülikool aga ei leidnud kohe ostuvõimalust. Siis pöörduski omanik Tartu linnamuuseumi poole. Et linnavalitsus oli ostuga päri, sai muuseum unikaalse ampiirstiilis sekretäri oma valdusse. Keerutame veel peekrit: Tartu raekoda. Teesi Kivivare ja Aime Kärner viivad kapi juurde, mille sahtlis lebavad roostetanud metalltahvlid. Ühel on kirjas: plekksepasell Johan Koffer 24 aastad vana on seda torni Siberi plekkika katnud aastal 1890. Teisele tahvlile on graveeritud saksakeelne tekst: Peter Adler 1890, plekkseppmeister, 43 aastat vana. Proua Hildegard Veronika, 21 aastat vana. Küsime kirikute ja tornide teadjalt mehelt, linna aukodanikult Udo Tiirmaalt, mis võis proua Hildegardil olla pistmist raekoja torniga? Vastus on lihtne: tollal olnud kombeks, et pidulikel töötseremooniatel viibisid meistrid koos abikaasadega. Linnamuuseumi jõudsid kõnealused tahvlid 1979. aastal, kui Tartu korrastas ennast eelseisvaks linna esmamainimise 950. aastapäevaks. Raekoja torni restaureerimisel päevavalgele tulnud tahvlid tõi linnamuuseumile hoida tollane RUPI «Eesti ehitusmälestised» peaspetsialist Jüri Kulasalu. Jaani kirik on sõbralikult loovutanud linnamuuseumile oma endisaegse ristimisvaagna, mille üks Tartu linnakodanik muuseumile tõi. Peekrit võib veelgi pöörata ja jätkata sellel kujutatud linnasümbolitega seotud põnevat esemete otsimise ja leidmise mängu. Kahtlemata on aga igas muuseumis harulduseks ka väärika päritoluga ehted. Neid on linnamuuseumilgi. Näiteks üks kuldmedaljon koosneb piiblist ja selle külge kinnitatud südamest, ristist, ankrust ja binoklist. Binokli ühes «silmas» on näha Romanovite dünastia rajaja Mihhaili kujutis, teises maakaart. See tundmatu meistri töö pärineb 19. sajandi algusest ja on arvatavasti tsaariperest. Kuidas sattus kuldmedaljon aga 1969. aastal üksikuna ja pärijateta surnud tartlanna Eugenia Pauli valdusse, selle kohta legendi pole. Ka perekonnaseisosakonnal on öelda vaid surmadaatum. 75-aastaselt surnud vanaproua ehted andsid linnamuuseumile üle linna rahandusosakonna töötajad. Kõlbeliselt rikkumata inimesed! Kõik, mis linnamuuseumis näha-kuulda, on väga huvitav. Huvitav oli ka see, et tolmu, mida mõne teada muuseumis pidavat tüütuseni palju olema, ei leidnudki... Küll aga tuntakse siin muret kitsaks jäänud fondihoidlate ja ekspositsiooniruumide pärast. Mis saab edasi? Et linnamuuseum kannab vastutust Tartu ajaloo hoidmise ja jäädvustamise eest, on üsna ootuspärane, et Narva mnt 23 maja saab juurdeehitise. Muuseumi direktoril Sirje Karisel on aga usk ja lootus, et tuleval sügisel läheb lahti ka Eesti kultuuriloos tähendusrikka Jaama t 14 hoone (Vanemuise seltsi kodu ja teatri sünnikoht) renoveerimine ja selle juures asuva pargi korrastamine. Jaama 14 tuleb laulupidude muuseum, seal seatakse üles ka Tartu seltside ajalugu käsitlev ekspositsioon. 2006. aasta augustis aga teevad kõik Tartu muuseumid üheskoos Tartu raudteejaamas näituse raudteejaama rollist nii headel kui halbadel aegadel. Tartlastel on, mida oodata.
|
