Neljapäeval tegid Tartu Ülikooli kliinikumis jämesoole endoskoopilist uuringut gastroenteroloog Peeter Kõiva ja õde Eevi Kõiv. Moodne aparatuur lubas uuringul saadud pildid digitaalselt salvestada, et neid saaks hiljemgi analüüsida. Foto: Sille Annuk

Tartu Ülikooli kliinikumi juhatuse liige Margus Ulst viitab kolmeaastasest tähtajast kõneldes, et just siis, aastal 2008, peaks valmima Maarjamõisa haigla suur ja uhke laiendus. Selle sisustamine toob mõistagi ka moodsamat tehnikat.

Röntgenifilmidega mässamine on kliinikumis hoogsalt vähenenud juba 2001. aastast, mil rahvusvahelise programmi Bitnet toel lükati käima tervishoiu digitaalne pildiarhiiv. Sellest ajast on klassikalisel viisil, röntgenifilmile tehtud ülesvõtete osa kliinikumis langenud kolmandikuni.

Sisekliiniku suur samm

Kaks kolmandikku röntgenipiltidest salvestatakse digitaalselt ja läheb joonelt digi-arhiivi.

See arhiiv ei koonda mitte ainult röntgenuuringutest, vaid ka kompuutertomograafi, angiograafi, magnetresonantstomograafi või näiteks ultraheliseadmetega saadud digitaalseid kujutisi.

Keerulisena tunduvate sõnade taga on seadmed ja uuringumeetodid, kus patsiendi sisemuses toimuva või toimunu jälgimiseks on appi võetud kiirgus.

Kliinikumi sisekliinikus oktoobri lõpus sündinud uudisel ambulatoorse endoskoopiakabineti kolimisest Maarjamõisa polikliinikust üle tänava Puusepa 6 majja on tegelikult palju suurem tähendus.

Endoskoopia, patsiendi elundite siseseinte uurimine väikeste organismi juhitud kaamerate abil, käib sisekliinikus nüüdsest peale ainult digitaalsel viisil. Needki ülesvõtted lähevad digiarhiivi, nagu röntgenipildid.

«Meil on võimalus mao või soolestiku haiguslikku muutust pildina salvestada, küsida nõu kolleegi käest, see kujutis välja printida, kui tarvis,» ütles sisekliiniku endokrinoloogia-gastroenteroloogia osakonna juhataja Riina Salupere.

Varem said arstid pilti jälgida pigem reaalajas, siis, kui uuring käis. Teoreetiliselt sai kujutist varemgi monitorilt maha pildistada, aga see oli keerulisevõitu ja aeganõudev tegevus, mis pigem võeti ette teadustöö tarbeks, kindlasti mitte iga patsiendi puhul.

Haiglast haiglasse

Tervishoiu digitaalne pildiarhiiv ei ole aga pelgalt ülikooli kliinikumi eralõbu. Sellesse on kaasatud ka teisi raviasutusi üle riigi. Kui mõni raviasutus tekitab patsiendi organismist digitaalse pildi, saadetakse see säilitamiseks kliinikumi.

Arhiiviga on liitunud ka neid raviasutusi, kes ise digipilte ei tee, sest ei ole veel jõudnud kallist digiülesvõtteid võimaldavat tehnikat soetada, näiteks Võru haigla, aga nad pääsevad mujal tehtud pilte vaatama.

Vajaliku tehnika kõrge hind on ka põhjus, miks ülikooli kliinikumis osa ülesvõtteid kabinettides, kus käib vähem patsiente, vanal viisil tehakse.

Andrus Aavik aga ütles, et olulisem kui jutt rahast, on ikkagi ülesvõtete kasutamise logistika ja kiirus. Kui digitaalne kujutis ükskõik kus süsteemiga liitunud kabinetis tehakse, on seda kohe võimalik vaadata igas süsteemi ühendatud arsti töökohas.

Kui patsient ühest haiglast teise ravile suunatakse, ei tarvitse uues kohas uuringut enam korrata, ei pea patsienti uuesti kiiritama või läbi tegema vahel valulist endoskoo-pilist protseduuri.

Ja mis ka tähtis – vanaviisi kujutis oli just selline, nagu välja kukkus, digitaalset kujutist saab järeltöödelda. Seega tuua esile erinevaid organeid, nii saab ühelt ülesvõttelt välja lugeda rohkem infot.

Hinnanguliselt on Margus Ulsti sõnul digitaalsesse pildiarhiivi kogunenud 25 miljonit ülesvõtet – nii staatilist kui liikuvat pilti, videolõiku.

Kliinikumi meditsiinitehnika osakonna juhataja Andrus Aavik, kes ühes insener Rait Käpaga selle arhiivi käekäigu eest vastutab, ütles, et neli aastat tagasi arhiveeriti ülesvõtteid infomahuga üks gigabait päevas, praegu on aga jõutud umbes 20 gigabaidini. Arhiivi kogumaht küünib kuue terabaidini (number kuus ja tosin nulle selle järel).

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5