Aasta tagasi intervjueerisin teid kui linnavolikokku pürgijat, nüüd aga olete teada andnud oma lahkumisest. Miks nii ruttu? Tervist jääb vähemaks. Lubasin kolleegidele, et pean aasta vastu – see ei olnud alati päris kerge, kuid sain hakkama. Aga rohkem ei jaksa.Mainisite siis, et kirjutamisest üksi ei aita, elu paremaks korraldamiseks on vaja ka muud teha. Kuidas sellest vaatepunktist oma volinikuaastat hindate? Üsna skeptiliselt. Mäletan esimest volikogu aega 1991-1992. Siis oli palju rohkem ühise pere tunnet, tunnet, et võime küll vaielda ja kakelda, aga me ajame ühist asja. Praegu on volikogus kaks erakonda – opositsioon ja koalitsioon – ning nende vahel mingit olulist üksteise mõistmist ei ole. Poliitika on muutunud palju erakondlikumaks, seda suunavad erakondlikud huvid, aga erakondlikud huvid on väga selgelt ka äriringkondade huvid. Kas Tartus tehakse onupojapoliitikat? Aga loomulikult. Reformierakond esindab suures osas Tartu omanikke ja võimul olles ajab ta mõistagi nende huve. Ma ei ütle, et see alati linnale kahjuks tuleb, aga selle kõrval jäävad paljud muud ja olulised huvid arvestamata. Need lükatakse põlgusega kõrvale. Tahtsite öelda oma sõna linna haljastuse ja parkide ning planeerimise kohta – just viimane on viimasel ajal palju pahandust põhjustanud. Minu meelest on üldse küsitav, kas Tartusse, mille elanike arv ei kasva, on mõtet ehitada kõrghooneid ja suuri ärikeskuseid. Oleme ka erakonnaga püüdnud midagi teha, aga suhtumine oli selline: ah, opositsioon, nemad muudkui seletavad, meie oleme tegijad ja teame paremini. Mitte alati pole see nii. Lõunakeskus on üks tõeliselt halb näide linna planeerimatusest. Oma põhiosas asub see väljaspool linna piire, linnal ei ole formaalselt võimalik kuidagi sekkuda. Sinna pääsemine muutub iga päevaga aina keerulisemaks, jala või lapsevankriga minek nõuab surmapõlglikku suhtumist. Ei ole ka selge, kes peaks ülekäike ehitama, kes selle kõige eest vastutab, aga samas keskust üha laiendatakse. Tallinna–Luhamaa maantee on jõudnud seisukorda, kus ta pole enam õieti maantee, autod liiguvad tigusammul. Loodud on tõeline probleemipundar. On ärimeeste asi, kui keskus tühjaks jääb – kas peame sellepärast muretsema? Siit tuleb järgmine probleem: praegune Eesti administratiivne jaotus on oma aja täiesti ära elanud. Seetõttu on ka minu erakonna valimisplatvormis, et maakond peab saama jälle normaalseks haldusüksuseks – Tartu linn ja Tartumaa peavad saama ühe mütsi alla, siis kaovad ära ka sellised probleemid, et näiteks kümme meetrit eemal algab Tähtvere vald ja teega ei saa midagi teha. Mõistlik seisukoht, aga miks sotsid ei ole suutnud sellest kõvemini rääkida? Sotsid on olnud pisut liiga mõõdukad, ettevaatlikud. Kas see on iroonia? Natuke jah. Ma ei ole loomult nii mõõdukas, erakondagi sain astuda siis, kui nimi muudeti. Poliitikas peab ikka olema natuke toreadoor ja lehvitama härjale punast rätti ning hoidma käes mõõka, kui vaja on – kui vastaspool üldse ei pühitse, jääb meie vaikne hääleke, olgu ta kuitahes mõistlik, lihtsalt kuulmata. Mida arvate planeeritavast sõudekanalist? Oleks viga hävitada sõudmise kui elitaarse spordi tõttu üks osa suhteliselt hästi säilinud looduslikust maastikust linna piirides. Üks alternatiiv oleks muuta silla konstruktsiooni nii, et sambad ei oleks keset kanalit, aga samas on ka imelik mõelda, miks me peame Emajõe kõrvale kaevama teise paari kilomeetri pikkuse veekogu. Tundub suure raiskamisena. Et seal on linnukaitseala, see annab väga tugeva formaalse põhjenduse ala säilitada, aga minu arvates on asi üldisem, puudutab üldse linna ja looduse suhteid, millest väga palju aru ei saada. Olete saanud aasta jälgida Tartu võimu, mis on suurest poliitikast mõneti erinev – kuidas iseloomustate erakondade suhteid ja iseloomu? Meie opositsioonis on suhted olnud hääd ja normaalsed, aga koalitsiooni ja opositsiooni suhted on sellised, nagu asuksime eri valdades või riikides. Ei ole tunnet, et ajame tõesti ühte asja, võimu poolt vaadatakse meile kui mingitele tülikatele, mõnel hetkel lausa ohtlikele segajatele. Ehk tooksite näite? Olgu üks minu enda pisike näiteke. Tegin järelepärimise, miks on tartlastele ja ka sissesõitnutele vajalikud ametiasutused laiali pillatud mööda linnaservi: haigekassa, maksu- ja tolli-, kodakondsus- ja migratsiooni- ning pensioniamet. Kas ei oleks võimalik neid koondada mõnda kättesaadavamasse kohta? Ootasin, et järgneb arutelu: äkki tõesti? Tegelikult järgnes linnapea väga retooriline ja väga võitlev sõnavõtt, et kõik on selle olukorraga väga rahul, neid asju aetaksegi rohkem internetiga, neile pääseb liiklusvahenditega hästi ligi, seal on avaramad võimalused inimesi teenindada jne. Ta lükkas selle probleemi kõrvale kui pseudoprobleemi. Mida saaks kirjanik teha, et tervendada meie sageli haigeks nimetatud ühiskonda? Kirjaniku põhieesmärk peaks olema kirjutada sellest, mis südamel, kirjutada hästi, ja mitte mõelda nii palju sellele, kuidas see ühiskonnale mõjub. Kirjutada tõsistest asjadest tõsiselt, naljakatest naljakalt, aga vahel ka tõsistest asjadest naljakalt. Ma ei usu jumalat, aga mulle meeldib kujutella jumalat, kes kõigi meie kakluste, tülide ja probleemide peale vaatab muigega või leebe Budha naeratusega.
> Loe edasi |
