Politseiprefekt Aivar Otsalti meelest on meditsiinilise prahi majade vahele mahakallutamine inetu ja väga vastutustundetu tegu.

«Minu hinnangul on see kellegi süüline käitumine,» sõnas ta eile lõuna ajal telefoni teel intervjuud andes.

«Oleme alustanud kriminaalmenetlust ohtlike kemikaalide ja jäätmete käitlemise nõuete rikkumise osas. Me uurime samm-sammult selle loo läbi, vaatame, kust see alguse sai ja millist ohtu need jäätmed endast kujutavad,» jätkas ta.

Eile Tartu Postimehes ilmunud loo järel võttis toimetusega ühendust keskkonnainspektsiooni avalike suhete juht Leili Tuul. Ta tahtis teada, mille põhjal ajakirjanik on otsustanud, et nende ametkond pole kahe päeva jooksul koledale jäätmeleiule reageerinud.

«Me saime sellest teada ju alles eile (üleeile – toim.) õhtul kell pool neli online’i uudisteportaali kaudu,» rääkis ta.

Leili Tuul möönis, et kõik tagantjärele selgitused mõjuvad paraku eneseõigustusena, aga tahab ometi rääkida, kuidas asjalood olid.

Pärast seda, kui muretsev tartlane oli teisipäeval koledast meditsiinijäätmete hunnikust Nõlvaku elumajade lähedal politseisse teatanud, edastas politsei info heakorratelefonile 1789.

Heakorratelefoni vastuvõtja sai aga mingil põhjusel tegelikkusest palju kahvatuma teate. Temani jõudis jutt üksikutest süstaldest. Seetõttu rändas info edasi mitte keskkonnainspektsioonile, vaid linna puhastusteenistusele.

Online`i võlu ja võim

Todasama Tartu Postimehe online-uudist märkas üleeile ka üks Tartu puhastusteenistuse töötaja. Ta ruttas linnamajanduse osakonna keskkonnateenistuse juhataja Ülle Maueri juurde ja kurtis, et on eelmisel päeval saanud teate paarist süstlast, aga nüüd online’ist näeb, et hoopis teine lugu.

Mauer sõitis koos puhastusteenistuse töötajaga Nõlvaku tänavale prahihunnikut otsima. Aga ei leidnud, sest Nõlvaku perearstikeskuse arst Monika Vask oli selleks ajaks jõudnud oma töötaja abiga selle räpase prahi ohutuse mõttes ära koristada.

Ülle Mauer ütles, et tal oli fotoaparaat kaasas. Ta oleks teinud hästi-hästi palju fotosid ja siis helistanud jäätmeid hävitavasse firmasse Epner & Lorenz.

Tartu linna tervishoiuosakonna juhataja Sirje Kree ütles, et tal on juhtunu pärast meel kurb, sest keegi on midagi väga valesti teinud ning loomulikult tuleb välja selgitada, kes see oli, ja teda karistada.

Õppetunnid

Küsimusele, mis sellest loost õppida on, vastas keskkonnateenistuse juhataja Ülle Mauer: «Suurtel haiglatel on jäätmekäitluse süsteem üldjuhul hästitoimiv ja korras, ent väikesed hambaravikabinetid ja perearstikeskused võivad vajada tõsist kontrolli.»

Politseiprefkt Aivar Otsalt ütles, et tegelikult piisab uurimise algatamiseks juba politseisse helistamisest.

«Vastavalt teate iseloomule me siis ka käitume ning see ongi juba menetluse alustamine,» sõnas ta.

Õppida on tema sõnul siit loost aga seda, et vajalikud ametnikud on teatesse palju kergemini suhtunud, kui vaja oleks.

Küsimuse peale, kas perarst Monika Vaske võib meditsiiniprahi ärakoristamise eest ähvardada mingi karistus, sest ta on ju rikkunud n-ö kuriteopaika, vastas Otsalt, et sündmustest ei maksa ette rutata ja ta ei saa teha ühtegi oletust.

«Iga avalduse lahendamiseks on seaduses ette nähtud aeg. Me vaatame loo samm-sammult läbi. Aga puhtfüüsiliselt ei jõua me nii operatiivselt reageerida nagu tapmiste või kehavigastuste tekitamise puhul,» märkis ta.

Loo võtab kokku keskkonnainspektsiooni Tartumaa osakonna juhtivinspektor Aile Kureoja. «Suur segadus tekkis ju sellest, et teade suurest meditsiiniprahihunnikust kahanes paari maas lebava süstlani ning rändas seetõttu valesse kohta,» tõdes ta.

Aile Kureoja ütles veel, et inimeste vereproovidega prahihunniku lugu ta millegagi võrrelda ei oska, sest niisugust teist ta lihtsalt ei tea.

Keskkonnainspektsiooni ööpäevaringne tasuta valvetelefon on 1313.

Mõttetu tegu

Ohtlikke jäätmeid hävitava firma Epler & Lorenz juhataja Janis Lorenz ütles, et peale Tartu Ülikooli kliinikumi ja mitmete teiste suurte raviasutuste on ettevõttel meditsiinijäätmete põletuseks lepinguid ka perearstikeskustega.

Süstlad, verevõtuvahendid ja muu nakkusohtlik praht põletatakse 48 tunni jooksul enam kui 1100-kraadises kuumuses. Klaaspurgikestest ja süstlanõeltest ei jää alles muud kui sulanud šlakitükike.

Kui põletusjärgne analüüs näitab, et tuhas leidub keskkonnale ohtlikke aineid, läheb tuhk Vaivara hoidlasse, kui mitte, siis tavaprügilasse.

Lorenzi hinnangul on ohtlike meditsiinijäätmete heitmine pargipuude alla kummaline ja arusaamatu. Esiteks toimib käitlussüsteem juba aastaid ladusalt, teiseks pole selline tegevus ka rahaliselt motiveeritud. Ühe kilogrammi süstalde, rohupurkide, vereproovikatsutite tiilimine maksab Lorenzi sõnul vaid 12 kuni 15 krooni.

> Loe edasi