Meinhard Laurmaa saab 102-aastaseks 07.09.2007 00:01 Silja Paavle, Tartu Postimees
102-aastasele
Meinhard Laurmaale jäävad päevad lühikeseks – lugeda ja teha on nii
palju, et päevased tunnid saavad liiga kiiresti otsa.
Meinhard Laurmaa Foto: Sille Annuk
Eakas
tartlane alustab oma päeva ajalehe Postimees lugemisega. «Ilma selleta
ma kohe ei saa,» tunnistab mees, kes 1927.–1940. aastal teenis ka ise
selles ajalehes töötades leiba.
Ajalehe lugemiseks kulub mehel
paar tundi päevast, kuid selle ajaga kõiki artikleid ta enda sõnul läbi
töötada ei jõua. «Siis oleks ikka tervet päeva vaja,» naerab ta.
Laurmaa
võlub külalisi oma juttude ja meenutustega, mida jagub tal palju. Kõik
aastatetagune on tal detailselt meeles, sestap pajatab ta oma ammustest
tegemistest külalistele meeleldi.
Näiteks räägib ta oma esimesest
tööülesandest Postimehes – see viis ta kirjutama Rakvere laulupeost. Ka
meenutab ta toimetuse uhket mootorratast, mida juhtides pidi ta
teinekord sihtpunkti toimetama ka Jaan Tõnissoni.
Häid sõnu jagub
energilisel mehel Eesti Üliõpilasseltsi kohta, mille liikmed on teda
juba mitu aastat sünnipäevadel meeles pidanud. Ka täna ootab Laurmaa
kõige enam külla just seltsivendi.
«Nad on valmis mind ka muidu
aitama, kuid tänu lä-hikondlastele ja linna määratud hooldajale olen
seni üksi hakkama saanud,» muheleb mees.
Mõtleva rahva pojad ja tütred on isepäised ja isemeelsed. Teisiti ei
saakski, sest mõtted on erinevad. Et lugemine on mõtlemise alus, siis
on tuline diskussioon mõtlemise koha ehk raamatukogu üle igati loomulik.
On üsna raske põhjendada, miks peaks Tartu poodides olema alkohol
kättesaadav just kella kaheni öösel nagu seni. Kuid linnavõim on
kimbatuses ka siis, kui küsida põhjendust, miks senine alkoholimüügi
aeg 7–2 tuleks asendada ajavahemikuga 8–23.
Mihkel Mutt nimetas ühes oma kolumnis raha teenimise oskust
erioskuseks. See oskus pole Muti hinnangul igaühele ülepea vajalik,
kuid vaeses ühiskonnas pälvivad tema omajad suurt tähelepanu.
kõik galeriid
