Kohtasin noormeest, kes võiks varsti lõpetada gümnaasiumi. Kuni saatusliku hetkeni oli ta terve ja ta polnud kärakaga sina-peal. Lihtsalt edaspidisest mõtlev poiss tahtis suvel kooli jätkamiseks ja lõpetamiseks raha teenida ja ta palgati appi ehitustöödele. Väljaõppinud puusepp ei või keskkooliõpilane veel olla. Ta võeti leivale kui odav tööjõud.Umbes kolmanda korruse kõrgusel ta vääratas ja kukkus end katki. Maandudes sai ta mitu rasket murdu, ka koljumurru. Ei mingit ohutustehnikat ega töökaitset ja asjaomast väljaõpet. Kiivrite kasutamist olin hakanud jälgima juba varem. Ei mingeid kiivreid Tähtveres nagu mujalgi renoveeritakse innukalt, välistööd teisel korrusel või kolmandalgi on igale möödakäijale vabalt näha. Kui maja tehakse seest täiesti tühjaks, muretsevad korralikumad firmad tööde lõpuni platsile nüüdisaegse välipeldiku. Võib-olla muretsevad nad meestele ka kiivrid, ent siis on juba meeste ja töödejuhataja viga nendega mitte jännata. Juuli keskpaigast peale võisin vaadata, mismoodi teevad oma tööd vormikohaselt registreeritud firma ventilatsioonipaigaldajad objektil Puusepa 6, Tartu Ülikooli kliinikumi sisekliinikus. Nad püstitasid välisseinale kaks jämedat mitmekihilist metalltoru, mille ülemine serv jääb vist seitsme meetri kõrgusele. Meestel oli kasutada hüdrauliline tõstuk, mille platvormil oli ümber metallist piire. Ent ei mingeid kiivreid! Maa peal tegid samad mehed ketaslõikuriga torude otsi ja sisemist isolatsiooni parajaks. Sädemeid lendas nii toru sees kui ka välispinnal. Ei mingeid kaitseprille või allatõmmatavat ekraani. Kui elementaarse tööohutuse võib saata kuradile tipphaigla territooriumil, siis sugeneb sellest kaks järeldust. Esiteks – igasugused fotod kõrgetest ametimeestest, kellel on maapinnal seistes valge triiksärgi peal elegantne lips ning peas kiiver, on üldjuhul odavaim lavastus. Ja teiseks – viina reklaamitakse kaugelt rohkem kui tööohutust ning sellekohaseid vahendeid. Õllejoojad juba kohal Puudealune Maarjamõisa vanade kliinikute ümber on avatud igast suunast. Esimesed õllejoojad ilmuvad sinna pärast seda, kui Ümera pood avab uksed. Nad ei ole prügikastielanikud, niisiis on neil läheduses kodu, kuhu nad häbenevad minna. Keskhommikul ja õhtu hakul jalutab pargis mõni koerapidaja. Koer on korralikult rihma otsas ja teab, et lindudele ta ligi ei pääse. Kuid ta pääseb teiste koerte sita ja kuse juurde ning lisab neile ka omalt poolt midagi. Päevasel ajal pole pargis ei koeri ega joomakoeri. Viimased hakkavad kogunema umbes kell 7 õhtul. Suured need kambad ei ole, kuni pool tosinat osalist. Kaasas on neil kas suur plastpudel õlut või siis igaühele näkku pooleliitrine plekkpurk Saku Originaali. Mis puutub esimesse, siis professor Arvo Tikk kirjutas juba aasta tagasi: suurt plastpudelit ei jäta keegi pooleli, sest on «säästlikum», kui ta on sul tervenisti sees, kui et sa kallad kolmandiku maha, kuna ta ei kõlba enam. Kui palju need kambad suitsetavad, ei oska eemalt arvatagi, kuid kindlasti on konid koera- ja linnusita kõrval esimese kolme saasteallika hulgas. Jah, närvikliiniku külgmise välisukse juures on silt, mis teatab, et kliinikumi territooriumil on suitsetamine rangelt keelatud. Sisekliinikus on samasugune ilma sõnata «rangelt» maja sees. Ega keegi suitsetagi selliste siltide all ja küünik võib väita koguni vastu, et keeld käib ainult suitsetamise kohta, joomisest ei poetata silpigi. Ühel keskpäeval võttis liikluspolitsei kliinikumi territooriumil vahele sõiduauto, mis oli rikkunud reegleid juba enne ja tegi seda ka kahe kliiniku vahel. Alkoholi ja tubakatoodete reklaamija teab suurepäraselt, et liikluseeskirja rikkujat on kergem püüda kui suurt suitsetajat või avalikus kohas tinutajat. Piirid ja keelud Esimese asjana tähistaksin ma Maarjamõisa pargi ja kliinikumi territooriumi piirid igast küljest nõnda, et oleks igaühele arusaadav: piiridest sissepoole kehtivad kõik vajalikud keelud. Selleks ei ole vaja mingit tara, piisab täiesti, kui iga teeotsa algul on näha silt, mis tähistab mõttelist piiri ja fikseerib keelud ning keeldude aluse. Muidugi ei piisa sellest kogu probleemi lahendamiseks. Järgmise sammuna seaksin ma Puusepa tänava ja Riia maantee ristmiku lähedale korraliku avaliku välikäimla, sest kliinikumi WC-d ei tohigi seda olla ja nõnda on sealkandis ainsaks vastavaks kohaks park või putkatagune. Mitte ükski eduraport ei tunnista seda! Kolmandaks – kuivõrd vajab alkohol reklaami? Kärakat reklaamib kõige tõhusamalt tema hind poes, mis on kaupluseti erinev ja mida üle riigi ühtsena reklaamida ei anna. Keegi ei reklaami kraanivett, ehkki selle kvaliteet kõigub Tartus paiguti väga suures ulatuses. Kui puhast vett tuleb Tartusse importida, aga viina läbimüük peab meie kandis kasvama, siis minu teades on vaid üks koht, kus viina läheb tõesti vaja ja teised alkoholid ei aita. See on kodus laiba pesemine – ja just selleks viina ostmist ei reklaamita! Äraspidine ühiskond! |
