Külastasin paari aasta eest Melbourne’is vana tuttavat, kes oli asunud Rohelisele Mandrile elama. Jutuveeretamise sekka meenutas ta: «Me kõik olime sinu peale väga vihased, kui sa telekas esinesid ja ütlesid, et alkoholi hinda peaks tõstma.» Jutt oli 25 aasta tagusest «ajurünnakust», mis kajastas eestlaste katset võidelda alkoholi vastu veel enne Gorbatšovi «kuiva seadust». Eesti alkoholipoliitikas on olnud tõuse ja mõõnu ning vastavalt sellele on ka alkoholitarbimine kord vähenenud, siis jällegi suurenenud. Kahjuks on praegu taas suurenemise periood. Ja kuigi paljud märgid näitavad, et suur osa ühiskonnast on ohtu tunnetanud, ei ole ühegi praktilise sammu astumine kerge. On selge, et alkoholiäris liiguvad väga suured rahad ja seetõttu on kõigi alkoholi tarbimise piirangute vastu suunatud lobitöö äärmiselt jõuline. Sellega ühinevad meelsasti ka alkoholi tarbijad, paljud arvamusliidridki, sest keegi ei toeta meelsasti seadusi ja regulatsioone, mis tema enese tegevust kitsendavad. Ilmselt seob see käsist-jalust ka poliitikuid, sest kes tahaks teha ebapopulaarseid otsuseid ja sellega riskida kaotada hääli. Ikka ja jälle meenutatakse Gorbatšovi «kuiva seadust» kui läbikukkunud alkoholipoliitika näidet. Ometi on sellest palju õppida. Kõigepealt Eesti jaoks tähtis sõnum: aastail 1986–1988 tõusis eesti meeste keskmine oodatav eluiga varasemaga võrreldes enam kui kahe aasta võrra, saavutades Eesti kõigi aegade kõrgeima taseme (66,6 aastat), mis on rohkem ka praegusest tasemest. See fakt kummutab kõik müüdid vaimus «tegelikult joodi siis hoopiski rohkem». Teiseks selgus, et alkoholi kättesaadavuse piiramine vähendas selle tarbimist, mis vahetult kajastus (meeste) tervise paranemises ja traumade vähenemises, selle kaudu ka arvestusliku keskmise eluea tõusus. Ja kolmandaks, mis on eriti oluline – püsivat tulemust pole võimalik saavutada ainult ülevalt tulevate käskude ja keeldudega. Eesti iseseisvumise järgsetel aastatel, kui kadusid alkoholitarbimise piirangud, tõusis meeste suremus järsult ja oodatav eluiga lühenes. Kuigi suremus praegu tasapisi kahaneb, ei ole meeste keskmine oodatav eluiga veel ajavahemiku 1986–1988 taset saavutanud. Erinev mõju Alkoholi mõju on eri rahvustele olnud erinev. Ajalugu tunneb rahvaid, kelle allakäigu olulisimaks teguriks on olnud alkohol. Ka eestlased on alkoholi suhtes kõrge riskiastmega. Üks tegureid on kindlasti karm põhjamaine kliima, mis soosib pigem kange käraka kui lahja (lahjendatud) jaheda veini tarbimist. Ja vähe on eestlastel olnud aega, mil ise otsustamiseks oli kainet pead ja selget mõistust vaja. Alkoholi tarbiti Eesti külas kõige vähem sel ajal, kui talud kuulusid taluperemeestele ja eestlasi toitis omamaine põllumajandus. Alkoholivastane võitlus on lootusetu siis, kui ühiskondlik arvamus seda ei toeta, kui alkoholi – nii õlle, veini kui ka peenemate napside – pruukimine on popp ja iga joomist piiravat korraldust käsitatakse isikuõiguste kitsendamisena. Kui riigi eliit poseerib meedias vahuveiniga ja alkoholi pruukimist peetakse normaalseks nähtuseks ka alaealiste pidudel. Kui leidub vastutulelikke onusid-tädisid, kes teevad lastele lihtsaks alkoholi hankimise. Kui mitmesuguseid madala alkoholisisaldusega jooke käsitatakse pigem karastusjookidena. Kui hommikuseks õllemõõduks on liitrine või koguni kaheliitrine plastpudel, kusjuures õlle kangus läheneb veini omale. Alkoholivastane tegevus ei peaks olema esmalt võitlus alkoholi liigtarbijatega, vaid prioriteediks peaks olema laste ja noorte säästmine. Mõeldes tulevikule, pole peatähtis mitte see, kui palju teoreeme lapsed koolis tõestavad, vaid see, kas nad suudavad otsustavalt hoiduda alkoholist, see aga tähendab, et nad suudavad oma võimeid maksimaalselt rakendada ja ise oma saatust juhtida. Alles seejärel tuleks mõelda täisealiste alkoholitarbimise suunamisele ja muutmisele, pöörates siingi peamise tähelepanu ennetavale tegevusele. Tähtis on, et need, kes joovad klaasikese nädalalõpul, ei omandaks harjumust juua igal õhtul, samuti, et pulma- või juubelipeo headust ei mõõdetaks tarbitud alkoholi hulgaga. Alkoholivastane liikumine saab olla edukas siis, kui see ühendab erinevaid tasemeid. Siia kuulub riiklik alkoholipoliitika, mis peab seadma konkreetseid, reaalselt saavutatavaid, täpselt mõõdetavaid ja kaugeleulatuvaid eesmärke ning mida ei tohiks kammitseda päevapoliitilised mured ja eelistused. Riikliku alkoholipoliitika tõhusust saab mõõta joodud alkoholi hulga kahanemise järgi. Veelgi tähtsam on, et väheneks alkoholi tõttu kaotatud eluaastate hulk ning alkoholist tulenevate haiguste ja traumade ravikulu. Ühised meetmed Riiklikule alkoholipoliitikale toeks, aga ka ennetavaks ja suunavaks jõuks peaksid olema kohalike omavalitsuste meetmed. Senisest märksa jõulisemalt peaksid toimima (selleks on nähtavasti tarvis riiklikku tuge) mitmesugused kodanikeühendused, seltsid ja ühingud. Alati saab muresid ja hädasid põhjendada ja välja vabandada. Alkoholismi saab alati siduda sotsiaalsete probleemide, kihistumise, tööpuudusega. Kuigi see on üldiselt õige, pole sellega võimalik põhjendada progresseeruvat alkoholitarbimist Eestis 21. sajandil, mil tööpuudus on juba asendumas tööjõupuudusega, statistika ei näita kihistumise suurenemist ja keskmine elatustase näitab kasvutendentsi. Samas on tõsi ka see, et alkoholism süvendab kõiki sotsiaalprobleeme ja tekitab väljapääsmatu vaesuse, halva tervise ja võõrandumise nõiaringi. Alkoholismi levik ühiskonnas põhjustab probleeme meile kõigile, sest alkoholism murendab kogu ühiskonda, vähendab meie kõigi turvalisust, raiskab majanduslikke ressursse, raskendab elu kõigil ühiskonnaliikmetel. Sellest olukorrast ei leidu väljapääsu ilma, et poliitikutel jätkuks mehisust võtta vastu radikaalseid ja ebapopulaarseid otsuseid. Neist esmased peaksid olema alkoholi kättesaadavuse piiramine ning igasuguse alkoholireklaami keelustamine. |
