Jalgpalli vaadateski koondab eestlasi pigem viha ja vaen kui poolehoid ja rõõm. Isegi tuntud vuntsidega ajakirjandusguru tõdes eelmisel nädalal siinsamas veerus, et teda pani ühes mängus teatud meeskonda toetama see, et ta oli teise meeskonna vastu.

Jalgpalli maailmakarika väljamängimine on taaskord mõne päeva kaugusel. Pinge on haripunktis. Ka siin, meie armsal maakamaral vaadatakse neid Saksamaal toimuvaid mänge. Vahel koguni kirega. See saab aga tekkida üksnes siis, kui väljakul toimuv ei jäta ükskõikseks, kui ollakse ühe või teise meeskonna poolt.

Samal teemal: Martin Kala: Jalgpall teeb poliitikat

Stopp! Kas see on ikka nii? Meenutame nüüd veidi seda, millised asjad eestlasi enamasti kirega koondanud on. Lähiminevikust meenub suuresti vaid vastu- ja mitte pooltolekuga seonduv.

Olgu selleks siis võitlus Vene võimu vastu (isegi kui see oli võitlus Eesti riigi eest, ei väljendatud seda pea kunagi argiteadvuses, enamasti ka mitte verbaalselt) või võitlus fosforiidikaevandamise vastu, mida nimetati kogunisti sõjaks.

Vastu, vastu ja veelkord vastu. Jalgpalli vaadateski koondab eestlasi pigem viha ja vaen kui poolehoid ja rõõm.

Ja kui ei leidu enam meeskonda, kelle vastu olla, siis leitakse üles mängu kolmas pool – kohtunik(ud)! Vaadakem ringi ja vaadakem endasse. Negatiivne hävitab, positiivne loob. Isegi hävitav alge võib olla positiivne, kui ta lähtub õigetest alustest. Oponentidele ütleks siinkohal, et räägin praegu elust, mitte kunstist.

On ka mõned õigustused. Ei olnud ju siin peale Tallinna Kalevi kossumeeskonna ja KSMK-Spordi jalkatiimi mitte kellegi poolt hüüda ja laulda. Ikka leidus enam võimalusi olla vastu.

Seda fenomeni tunnetasin ise 1987. aasta augusti lõpul Savvini memoriaalil Tallinnas, kui kohtusid Brasiilia ja NSV Liidu võrkpallurid. Kalevi hallis pidi eestikeelse publiku kisa ja trampimise peale põrand murduma ja katus langema.

Brasiillased, nagu ka ameeriklased, keda nö kodumeeskonna asemel niimoodi toetati, olid hämmingus. Mõistagi anti neile hiljem adekvaatne selgitus, kuid see selleks.

Käisin tollal paljudel Tallinna Kalevi korvpallimängudel, olles üks vähestest sinimustvalget lehvitavatest häälekatest toetajatest, kuid midagi sellist ma ei kohanud. Ka mitte Kalevile kuldsel 1991. aastal.

Isegi kui me teadvustame endale, et viha liidab inimesi paremini, võiks enda ja teiste südame huvides püüda ikkagi selle helgema poole suunas. Ehk suudab tulevikus ka mõni positiivne mõte käivitada meis samasuguse kaasaelamiskire kui tol augustipäeval Kalevi spordihallis