Rõõm jalgpalliedust paneb eurooplased unustama kodus valitseva viletsuse, kirjutab Martin Kala. Kogu Euroopale on uuestisündi, kas või jalgpalli kaudu, hädasti vaja.

Jalgpallifännid rõhutavad, et jalgpall on maagiline spordiala, kuigi selles pole midagi üleloomulikku, sest võitmiseks tuleb ainult pall väravasse saada. 19. sajandil välja mõeldud jalgpallil on auväärne koht maailmakultuuri üldises segaduses, sest suudab edasi anda ühtset sõnumit eri rahvastele neile arusaadavas keeles.

Samal teemal: Martin Šmutov: Veel võimalus ennustada MMi krooniks saab Zidane lahkumisetendus Rene Leiner: Poolt ja vastu

Mängu populaarsust saab põhjendada kaheti. Esiteks põimib jalgpall tiimitöö ja isikliku pingutuse reeglite, õnne ja kohtunike sümpaatiaga.

Teiseks samastavad terved rahvad ja riigid end oma lemmikvõistkondadega. Hea näide on Rahvusvaheline Jalgpalliliit FIFA, millel on rohkem liikmeid kui ÜROs (207 liiget 191 vastu) ning kuhu vastiseseisvunud riigid ihkavad sageli varem kui poliitilistesse ühendustesse.

Jalgpalli fenomen seisneb selles, kui üüratu panuse suudab üks matš, võit või kaotus, värav ja viga anda mitte ainult fännidele, vaid kogu rahva enesetundele ja rahvusinstinktile.

Säärast emotsiooni pole suutnud tagada ükski teine võistlus ega spordiala.

Tõepoolest, jalgpalli abil on võimalik pehmendada rahva ja riigi omavahelisi suhteid ning suurendada usku oma kodumaasse.

Otse natsionalismi väravasse

Ühendus jalgpalli ja natsionalismi vahel on alati olemas olnud, mängu kaudu demonstreerivad riigid oma isikupära ja iseloomu. Võtkem näiteks prantslased, kes hingasid kergendatult, kui nende rahvusmeeskond seljatas nädala eest Brasiilia 1:0.

Champs-Elysées ummistus juubeldavas rahvamassist, autoakendest lehvis trikoloor, käitumisreegleid ja liikluseeskirju asendas üleriigiline eufoorialaine. Enne mainitud matši öeldi siin, et kaotus Brasiiliale tähendanuks läbikukkumist enneaegsel finaalil.

Poolfinaali mängu ajal Prantsusmaa ja Portugali vahel keelati Strasbourg’is kella üheksast autoliiklus! Matšid rõhutavad hetke poliitilist kliimat ning toimivad rahuldamata unelmate või saavutamata unistuste peeglina, milles paljastuvad mured ja ebaõiglus.

Le Monde toetus Prantsusmaa kahestunud imagol vastusena äärmus-parempoolse poliitiku Jean-Marie Le Peni kommentaarile, et «värviliste mängijate osakaal on ülisuur» ning «tehislikult imporditakse võõramaalasi, keda kutsutakse vääralt Prantsuse rahvustiimiks»: jalgpallistaarid demonstreerivad mitmekesisust ning rahvas ei pööra tähelepanu nende nahavärvile.

Samas kurnavad riiki immigratsiooniprobleemid, ja mustanahalised on küll spordis ja räpivideotes, aga mujal mitte.

La Libérationi kolumnistid Raphaël Garrigos ja Isabelle Roberts arvasid, et «Prantsusmaa on käsikäes vaid siis, kui võidab». Triumfi korral on Parc des Princes kummis juubeldavast inimmassist, kes eilsed probleemid kergesti unustab, sõnagi ei mainita nende sadade kaasaelajate kohta, kes on Pariisi tänavatel mängude jooksul arreteeritud.

Kaotuse puhul läheb aga kõik hapuks ja nenditakse «arvukaid vägivaldseid juhtumeid jalgpallihuviliste ja huligaanide vahel, kes tulid juba kurba õhtut laiali peksma».

Üks pall brasiillaste väravasse pani prantslased enda meeskonda ja riiki taas uskuma, Võidetud matši taustal mõjus peaminister Dominique de Villepini teade töötuse languse kohta (aasta lõpuks 9 protsenti), nagu oleks asjad juba paremad.

Tulevikuootuste asemel tõi võit Brasiilia üle lahtise taeva alla hoopis minevikumeeleolu ja nostalgia lunapargi, mis koos Zinedine Zidane’i viimaste juuksekarvadega hääbuvad.

Vananeva Zizou puhul torkab silma, kuidas Prantsusmaal pole soovitud märgata, et vaja on uusi lahendusi. Le Figaro juhtkirjas «Chirac, comme Zidane» räägitakse kahest mehest, kellest kumbki ei armasta vahetada kaasmängijaid.

Chirac oli üllatunud, kui mõned kahtlesid Prantsusmaa koondise edus, samuti nagu kaheldi peaminister Villepinis, kellest president pole hoolimata läbikukkumistest nõus loobuma.

Le Monde meenutas, et Champs-Elysées’le kogunenud inimhordid ei laulnud peaministri või presidendi nime, mistõttu võivad nood kollektiivsest entusiasmist kasu lõikamata vaid endamisi I Will Survive ümiseda, kui oma paleesse naasevad. Aeg on komplekteerida noorte mängijatega uus võistkond ja paralleelselt kroonida värske president.

Üksteisele spordi kaudu lähenedes määratlevad eurooplased end rahvustena. Neljast poolfinalistist – Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ja Portugal – on kolm esimest olnud vastamisi 1966. aasta lõppfaasis ning kõik kolm on tulnud varem ka esikohale.

Euroopas levinud erinevusi rõhutab see, et jalgpall meeldib riigiti üsna erinevatele ühiskonnaklassidele. Prantsusmaal rahvaspordiks kuulutatud jalgpall on Taanis näiteks hoopis rikaste hobi.

Euroopa jalgpalliruum

Praegu räägitakse jalgpallimaailmas vana Euroopa tagasitulekust ja revanšist. Vahetult pärast 1998. aasta maailmameistrivõistlusi ja 2000. aasta Euroopa meistrivõistlusi muutusid Euroopa suurvõimud üleilmastumise protsessis keskmise suurusega tegijateks, tekkis ridamisi olmemuresid.

Kuid uimasuse põhjuseks pole konkreetsed probleemid, vaid kaotatud eneseusaldus. Et kriisist väljuda, tuleks panna inimesi taas Euroopasse uskuma, kuid kuidas neile selgitada, et nende kaasamisel eurointegratsiooni protsessi sõltub protsessi edu ainult sellest, kui palju inimesed ise sellesse usuvad?

Ehk aitab jalgpall ja teadmine, et finaalis on järel vaid omad? Teame, et eurointegratsiooni eri tasanditel on oma loogika, mis toimib ainult oma kindlas valdkonnas, olgu selleks siis poliitika, majandus või haridus.

Teame, et jalgpall moodustab osa Euroopa kultuuriruumist, millel on oma strateegia, isegi kui tavainimesele ei pruugi pallimäng otseses mõttes kuidagi poliitikaga seonduda.

Ühtse liidu kujunemine ning Euroopa nn jalgpalliruum ehk Euroopa karikavõistlus on mitukümmend aastat liikunud mööda paralleelseid trajektoore, mis pole sugugi kokkusattumus. 1950. aastate väljakutseks olid maade heanaaberlikud suhted ning spordil oli põhjendatult väga oluline roll.

heaks näiteks on Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, kes tunnistas, et ei tea jalgpallist midagi, kuid tegi mängudele kaasa elades teiste riigipeade kõrval suuri žeste. Jalgpalli maailmameistrivõistlused on iga nelja aasta tagant pakkunud eurooplastele lootust silma paista, ning on paradoksaalne, et just Saksamaal toimuvatel võistlustel on suudetud jääda oma kodus peremeheks.