| Telefon
on juba välja lülitatud, elekter ka, juunikuuga lõpeb rendileping
linnaga ja poe juhataja Triin Raudoja otsib poe sisustusele, riiulitele
ja külmikutele ostjat. Vaevaliselt läheb.
Kümme aastat selle poe
juhataja olnud Raudoja (25) ei tee aga saladust, et väikepoe pidamine
on suurpoodide vohamise ajastul paras vaev. Tootjatele ja
hulgifirmadele ei lähe pisipoed eriti korda. Näiteks hulgilaost toodud
liiter piima maksab väikepoele krooni rohkem kui on Säästumarketi
väljamüügihind. Sama kehtib ka muu kraami kohta.
Seejuures on
paljudel kaubatarnijatel nõue, et kaupa tuleb sisse võtta vähemalt
tuhande krooni eest korraga, seega seisab osa raha alailma kauba all
kinni ja esimesest värskusest alati rääkida ei saa.
Ei teinud hulgimüüjaid härdaks ka see, et paljudele neist on 14 aastat tagasi perefirma avatud kauplus üks vanimaid kundesid.
Alkoholitulud niitis poelt Feenoksi avamine Kuperjanovi tänavas.
Ometi
oli Veski pood piirkonna rahvale tähtis ja armas. Nii vanadel
tartlastel ja tudengitel kui ka uuemal ajal sinnakanti kolinud jõukamal
rahval oli sellesse poodi asja pigem ühe saia kui kotitäie toidu
pärast. Ent vaatamata uksel seisvale sildile oli sisseastujaid eilegi.
Raudoja
ütles, et oleks kõige kiuste poodi püsikundede rõõmuks edasigi lahti
hoidnud, kuid viimaseks piisaks sai see, kui ühele müüjale teise lisaks
otsimine uhkelt liiva jooksis. «Vanematest inimestest on mul väga
kahju, Veski tänava kandis pole ju kaubanduskeskust,» nentis
poejuhataja.
Palgalubadust 4500 krooni kätte arvas Raudoja Tartus
tavaliseks ja isegi CVsid saadeti, kuid töövestlusele jõudis heal juhul
üks viiest kandideerinust ja proovitööga läks veel hullemini. Lõpuks
oli juhataja ise leti taga. Et aga Triin Raudoja sai just ülikoolist
bakalaureusekraadi nii majanduses kui ka kehakultuuris, tuli teha
valik, kuidas jätkata. Ta valis töö Tähe noortekeskuse ühe eestvedajana.
|