Samas oskab Tartu Ülikooli õppejõuna töötav 39-aastane Ülle hinnata suurlinna Stockholmi aegamisi kogunenud kultuurikihti: «Ooperiteatri sametloožis maailmatasemel etendust vaadata või olla ühel kontserdil koos Arvo Pärdiga on hindamatu kogemus.» Ometi ei ole suurlinna võlu teda Stockholmi elama tõmmanud. «Lähen sinna ja siis vaatan ikka, et ruttu koju tagasi saaks,» naerab Ülle.Siin on huvitavam Ometi oleks põhjust ja võimalustki Rootsis kätt proovida, Karolinska Instituudis omandatud teaduskraadid annavad selleks võimaluse. «Kuigi palgavahet ei anna võrrelda, on siin töötamine huvitavam – kõik areneb ja uute asjade korralduses saab ise sõna sekka öelda,» märgib Ülle. Samas: kui tänu heale koostööle on võimalik mujal maailmas tegutsevate kolleegide kogemusi ja ka laboreid ära kasutada, tuleb seda teha. Tänavu Üllele määratud Eesti suurim, 200 000-kroonine stipendium seda võimaldabki ning juba 2009. aastal jätkab ta Karolinska Instituudis teadustööd. Praegune hea koostöö tasemel teadlastega on Üllelt nõudnud aga teinekord ka ebainimlikke pingutusi. Seda enam, et alguses tundus kõik lihtne – ühel päeval oli Postimehes kuulutus, et Tartu Ülikool ja Karolinska Instituut alustavad ühist kraadiõppeprogrammi. Haarav optimism Pärast dokumentide esitamist õppis vestlusele kutsutud Ülle naabritüdruku rootsi keelt õppinud sugulase juhendamisel telefonitsi selgeks neli rootsikeelset tervituslauset, millest kaks lasid komisjoniliikmed teadustööle pürgijal ka ette kanda. Ja Ülle oli väljavalitud kuuest noorest arstist ainus, kes kuulis lisapõhjendusena: «Teil on küll nõrk keeleoskus, kuid teie optimism on haarav.» «Kui oleks vaid õigel ajal osanud keeleõpingutele tähelepanu pöörata! Aga aeg oli ju teine,» ohkab ta ja ei pea paljuks ikka ja jälle endast nooremaid keeli õppima manitseda. Edasi on Üllel keerulisi olukordi meenutada rohkem kui üks. Keele sai ise selgeks õppida, ülejäänu sõltus paraku paljuski rahast. Palgast mitu korda kallimaks osutunud lennupileti raha sai kuidagi kokku, kuid septembris Rootsi jõudnud noor naine sai esimest korda stipendiumi alles detsembris. «Rootsi asjaajamine on korrektne, kuid aeganõudev,» tähendab Ülle ja tunnistab, et keerulise asjaajamise ja tingimuste tõttu tuli tal ette ka aegu, kus polnud elamis- või maale sissesõidu luba. Dokumendid said aga ikka ja jälle korda, kui Ülle Rootsi-poolne juhendaja professor Sigvard Kopp kodakondsus- ja migratsiooniametile pikki toetus- ja seletuskirju kirjutas. Sagedased omavahelised telefonikõned kasvatasid muidugi ka kaasa Indreku igakuiseid väljaminekuid, kuid koduste toetus oli sel ajal Üllele hindamatu. Kuidas vahepeal kõht täis ja eluruumi eest makstud sai, seda nimetab naine tõeliseks trikiks. «Inimene on oma olemuselt ju leidlik ja kes on vähegi hakkaja, lööb igal pool läbi,» lausub ta aga tagantjärele. Hing jäi sisse tänu vanemate toetusele ja kunagi lõpetatud lastemuusikakoolile – nimelt andis ta raha teenimiseks Rootsis lastele klaveritunde. Ise oli ta asjade sellise käiguga rahulgi, sest nii polnud ka enda klaverimänguoskusel võimalust hääbuda. Oli ju Ülle pärast keskkooli lõppu tundnud tõsist kiusatust astuda Elleri-nimelisse muusikakooli, kuid kõhklused said kiusatusest võitu. Siis sekkus ilmselt juba saatus, mis suunas ta pärast keskkooli lõpetamist tööle hoopis hambaravikabinetti. «Mulle meeldib minu töö,» tunnistab ta. «See annab võimaluse ise oma tegemiste eest vastutada. Teed oma tööd hästi, on patsiendil hea meel. Teed halvasti, vastutad ise – süüd pole ju kellegi peale ajada.» See, et Eestiski pühendavad inimesed järjest suuremat tähelepanu hammastega seonduvale ja ka alalõualiigesehaigustele, on Ülle arvates kindel märk teadlikkuse kasvust ja Eesti jõudmisest heaoluühiskonda: «Mingil ajal oli jõudu ju ainult saiatalongide peale mõelda.» Taimed tõmbavad Praegu on ta veel ainuke, kes on Eestis alalõualiigese haiguste uurimise ja raviga süvitsi tegelnud, kuid tulevikus on siiagi plaanis luua eraldi selle ala professuur. Palju tuge on ta uurimistöös leidnud oma juhendajalt professor Edvitar Leiburilt. Ülle on veendunud, et kõik, mis ta oma elus on saavutanud, on suuresti tänu oma vanematele, nende toetusele ja armastusele. «Ma ise olen vahel liiga enesekriitiline,» tunnistab ta. Endasse uskuma hakkas Ülle just Rootsis: «Seal sain ma aru, et kui ma ise enda eest ei seisa, ei seisa minu eest keegi. Ja et lisaks kõigele ei esinda ma seal vaid iseennast, vaid ka oma ülikooli ja kogu Eestimaad.» Teadusetegemisele lisaks naudib noor naine ka taimedega mässamist. «Nagu kevad tuleb, kipuvad näpud mulda,» räägib ta. Aga muidugi mitte igasugusesse peenrasse – Rõngu lähedal asuva maakodu kiviktaimlaga tegeleb ta meelsasti, kuid kurgipeenart endale veel niipea ei raja. Sest Ülle on veendunud, et kõike, mida inimene teeb, peab ta armastama.
> Loe edasi |
