Enam ei ole vaja rääkida uuest haiglahoonest kui millestki kaugest ja ebamäärasest, vaid kui käegakatsutavast sündmusest.

«Selle valmimine 2008. aasta oktoobris ei ole üksi juhtkonna rõõm,» kinnitab kliinikumi üks juhte. «Kogu kollektiivil on hea meel, et uus ajastu on otse ukse ees!»

Ehitajal ajagraafikuga probleeme polevat. Ka linlased on seni suhtunud Puusepa tänava liikluse ümberkorraldusse normaalselt. «Ma usun, et tartlased mõistavad: see kõik on parema tuleviku nimel,» räägib Einasto.

Ootamatusteks peab aga ikka valmis olema, sest millise ehituse puhul neid ette ei tuleks.

Peamurdmised

Kolimiseks valmistumine Einasto sõnul juba käib. Ja see on ehk ka teema, kus praegu on pingeid kõige rohkem, tunnistab ta.

Kõigepealt ei too kolimine muutusi üksnes nende kliinikute ellu, kel tuleb maha jätta oma ajaloolised hooned Puusepa ja Vallikraavi tänavas ning Toomemäel.

Kuigi Puusepa 8 haiglahoone kasutus jääb suures osas endiseks, on ometi muutustest tulenevat segadust ja peamurdmist olnud sealgi.

Nii rändavad Puusepa 8 hoonest uude aktiivravihoonesse erakorralise meditsiini osakond ja traumapunkt.

Vabanev pind ehitatakse ümber ambulatoorse vastuvõtu kabinettideks ja endoskoopiakeskuseks. Dialüüsi osakond läheb üles, sinna, kus praegu on operatsioonisaalid.

Lõpuks avaneb Artur Linkbergi galerii, mida saab nüüd esimest korda hakata kasutama viisil, nagu selle idee 1970. aastatel algselt ette nägi: töötajad tulevad hommikul tööle, vahetavad riided ära ja sisenevad läbi galerii kinnisesse osakonda. Selle galeriiga seotud osa renoveerimine just praegu käibki.

Aga kas kuuldused kliinikumis aset leidvaist tulistest koosolekutest, mis on seotud ajalooliste kliinikute mahajätmisega, vastavad tõele?

Mart Einasto vastus on jah ja ei.

Või kuidas võtta.

«Muidugi on see, et lõpuks ometi hakkab meie kauaaegne unelm tõeks saama, soodustanud arutelusid,» juhatab Ei-nasto teema leebelt sisse.

Nüüd ei ole see kõik enam mõttetu teoretiseerimine, vaid praktiline sündmus. «Teisest küljest on osapooled läbirääkimistel olnud väga kompromissivalmid. Õhustik on positiivne, ma ütleksin – põnevil,» räägib kliiniku juht edasi. «On ka täiesti arusaadavat muret ja kurtmist.»

Mart Einasto saab suurepäraselt aru, et kui tulla ajalooliselt majast moodsasse tehnoloogilisse keskkonda, siis on selles tulemises paras annus nostalgiat.

«See on alati nii olnud. Nüüdki, kui arstid kokku saavad, läheb alati vestluseks, kuidas kunagi Toomel ikka oli,» teab Einasto. «Neid legende võiks koguda ja publitseerida. See on üks osa kultuurist.»

Küsimuse peale, kas uusi ja vanu tingimusi on võimalik mingite numbritega, näiteks ruut- või kuupmeetritega illustreerida, vastab Einasto, et jah, muidugi võib, aga ometi loobub sellest.

«Sest tegelikult saame enda kasutusse niisugused ruutmeetrid, mida meil ei ole kunagi varem olnud. Selles mõttes võrdleksime ju võrreldamatut,» põhjendab ta.

Mart Einasto räägib karmidest hügieeninormidest ja muudest nõuetest, mida tänapäeval operatsioonisaalidele ja palatitele esitatakse. Jah, ajaloolise maja auväärselt kõrge laega palateid võib ju taga nutma jääda. Aga kui selle kõrvale mõelda, kui palju on selle ajaloolise maja osakondades näiteks tualettruume ja vannitubasid, kas need asuvad palatis või koridori peal…

Uus tehnoloogia

Mart Einasto rõhutab veel kord: uus maja tuleb selline nagu moodsas maailmas ette nähtud: kõigi mugavuste, hügieeni- ja meditsiiniliste võimalustega.

«Aga see ühe või teise kliiniku hirm, et kas me ikka saame kõik sellised ruumid, nagu meil senimaani on olnud, eks see hirm jääb lõpuni,» ohkab Einasto mõistvalt. Samas on kõik ka nii rehkendatud, et kusagil ei ole laristatud ega üle pingutatud. Moodsa haigla ülalpidamiskulud on ju aasta ringi ühesugused – talvel tuleb kütta, suvel jahutada.

Need, kes kardavad, et uus on vanast millegi poolest kehvem, lihtsalt ei teadvusta endale, et uus on täiesti teine kvaliteet ja tehnoloogia, mida ei anna võrrelda ei kahesaja ega saja aasta eest valminud haigemaja võimalustega.

Vanades majades on asjad nii, nagu need on vanast ajast sinna jäänud. Mõni ruum on suurem, mõni väiksem kui uues hoones.

Samas, kui võrrelda uut hoonet selle kõrval asuva Puusepa 8 hoonega, siis: uue maja kolm korrust ulatuvad vana maja neljanda korruse tasemele.

«See tähendab, et moodsa haigla korruste vahed on palju kõrgemad kui vene ajal ehitatul,» leiab Mart Einasto hea võrdluse.

See ei tähenda muidugi, et kõik ruumid oleksid laeni avatud. Vahelagede peale tuleb varuda varasemast rohkem ruumi, et kõik kaablid, kommunikatsioonid ning ravigaasi- ja ventilatsioonitorud sinna ära mahuksid.

Hüvasti, nagisev trepp!

Jah, vanades väärikates majades on oma hõng. Kõik need nagisevad trepid ja kummituslood.

«Mis aga koosolekutesse puutub, siis meie koosolekud ongi emotsionaalsed. Need koosolekud, kus emotsioone pole, puudutavad ilmselt teemasid, mis kellelegi korda ei lähe,» ütleb Einasto. «Kui aga võideldakse oma patsientide huvide eest, siis lähevad kired lõõmama, midagi ei ole teha!»

Arengukavad

• Järeldusele, et kliinikumi infrastruktuuri on vaja uuendada ning hoonestus kompaktsemaks muuta, on tulnud mitmed varasemad uuringud, sealhulgas kliinikumi tasuvuse eeluuring (1999), Eesti haiglate arengukava (2002) ning kliinikumi tasuvuse uuring (2001).

• Vastavalt kliinikumi arengukavale koondataksegi aastaks 2015 enamik aktiivravist Maarjamõisa piirkonda.

Allikas: Tartu Ülikooli Kliinikum

Moodne ravikeskkond

• Ülikoolihaigla saab praegusele peahoonele (L. Puusepa 8) juurde veel kaks hoonet: 3-korruselise G-korpuse ning 6-korruselise H-korpuse, kogupindala on 29 500 m².

• G-korpuses hakkab tööle naistekliinik, sinna tuleb erakorralise meditsiini osakond ja radioloogiateenistus, intensiivravi osakonnad ning uus operatsiooniplokk.

• 6-korruselisse H-korpusesse tulevad närvikliiniku, onkokirurgia, hematoloogia- ja luuüdisiirdamise ning ortopeedia osakonna palatid.

• Soklikorrusele ehitatakse uus kesksterilisatsiooniosakond, siin leiavad koha ka uute hoonete personali garderoobid ja muud hädatarvilikud abiruumid.

• Kliinikumi uusehitis valmib 2008. aasta oktoobris. Pärast seda jätkavad mitmed Puusepa 8 hoones olevad kliinikud tööd muutumatul kujul, meditsiiniline tegevus lõpetatakse praeguses naistekliinikus Toomemäel, osas hematoloogia-onkoloogiakliiniku majades Vallikraavi tänavas ning närvikliiniku hoones Puusepa 2. Viimane jääb kliinikumi kasutusse õppe- ja haldushoonena.

• Kliinikumi uus maja tähendab kogu ravikeskkonna uuendamist nii tehnoloogilises kui ka ehituslikus mõttes.

Allikas: Tartu Ülikooli Kliinikum

-------------------------------------------------------------

Arvamus

Hele Everaus, Hematoloogia- ja onkoloogiakliiniku juhataja:

Meie paikneme praegu kolmes kohas. Onkoloogiline kirurgia, keemia- ja kiiritusravi asuvad Vallikraavi tänavas, samuti administratsioon ja polikliiniline vastuvõtt.

Hematoloogia- ja luuüdi transplantatsiooni osakond asub lastehaiglas Lunini tänavas, teaduslaborid hoopis Raja tänava psühhiaatriakliinikus.

2008. aasta lõpul valmiva esimese etapiga saame meie küll ainult osalise lahenduse. Meil seda nostalgiat jätkub Vallikraavi tänavas veel küll ja küll – sealt kolib ära ainult onkoloogiline kirurgia.

Seepärast ootame ja loodame siin pikisilmi juba ka järgmise etapi valmimist, et Toomemäe nõlva seest ära viia ka kiiritus- ja keemiaraviosakond.

Arvestades meie patsiente ja nende haiguse rasket kulgu, on minu eesmärk küll siit Vallikraavi tänavalt kogu meie kliinik nii ruttu kui võimalik tervikuna ära kolida.

Meil on seal halb ja kitsas. Vallikraavi tänava hooned ei ole ju kunagi ehitatud haiglaks, vaid hotelliks.

Mis puudutab lastekliinikus asuvat hemotoloogia- ja luuüdi transplantatsiooni osakonda, siis saaksime oma patsiente palju rohkem aidata, kui poleks seda ruumipuudust.

Nimelt vajavad patsiendid pärast keerukat siirdamisprotseduuri pikka aega järelevalvet ja ravi. Aga uut siirdamist ei saa ette võtta enne, kui koht vabaneb. Seepärast oleme praegu väga lootusrikkad – aasta, mis oodata tuleb, ei ole ju enam väga pikk aeg.

On veel üks asi. Inimesed veedavad tööl suhteliselt suure osa oma ajast ja see, missugustes tingimustes nad töötavad, on äärmiselt oluline.

Ma mäletan, kui me poolteist aastat tagasi saime ühe korruse Lunini tänava majas remonditud, kuidas siis seal õdede näod särama hakkasid.

Ruumid iseenesest ei lahenda üksi midagi, aga nad loovad parema atmosfääri.

Ja ma arvan, et erinevate erialade üheskoos ja ühes majas funktsioneerimine annab ka omavahel suhtlemiseks paremad võimalused.

Me ei tohi ära unustada, et inimene, keda me ravime, on üks tervik ning kogu kliinikumi tekke mõte on ju algusest peale olnud see, et me töötaksime koos.

Mina olen Vallikraavi tänavas tööl käinud 8 aastat, aga ma tunnen, et mul küll väga suurt igatsust selle koha järele siia maha ei jää.

Ago Kõrgvee, Erakorralise meditsiini osakonna juhataja:

Muresid võib tuua iga asi. Aga siis tuleb need mured ära lahendada.

Ma olen veendunud, et meditsiinilinnaku uues korpuses on palju siiski ette mõeldud ja et seal on kõik probleemid mitu korda kergemini lahendatavad kui kitsastes tingimustes.

Teisest küljest: päris kõike ei saa kunagi ette teada.

Mart Einastol on selles suhtes õigus, et uude korpusesse kokku kolides tekivad seal täiesti uued kooslused.

Need kooslused hakkavad olema uut moodi suhetes nii paiknemise kui ka koosseisude mõttes.

Uue korpuse valmimine on epohhiloov sündmus. Ja niisugune sündmus tingib paratamatult ka suuri muutusi.

Kui rääkida voodikohtadest, siis nende arv ei suurene, aga kui rääkida töötingimustest, siis need paranevad kapitaalselt.

Näiteks tänane erakorralise meditsiini osakond (EMO) on välja arendatud 1970. aastate alguses professor Artur Linkbergi ehitatud haigla vastuvõtuosakonda, kuid uues majas saavad meil olema hoopis teised ruumitingimused ja loogika.

Niisiis: me ei ehita uude majja mitte tänase EMO suuremat koopiat, vaid me saame esmakordselt täiesti teadlikult planeeritud ja kavandatud erakorralise meditsiini osakonna, mille projekteerimisel ja logistika planeerimisel on aluseks võetud eesrindlike maade kogemusi.

Naatan Haamer, Naistekliiniku hingehoidja:

Ega mina ju päriselt kliiniku eest rääkida saa, aga ma arvan, et see, mille üle kolimise juures rõõmu tuntakse, on palju väiksem kui see, mille üle kurvastatakse.

Loobumine ei ole lihtne.

Selle maja kompaktsus ja väikesed mõõtmed on loonud just sellele kliinikule omase meeskonnavaimu ja väga positiivse atmosfääri.

See hoone on ajast aega olnud sünnitusmaja. Näiteks on siin sündinud minu isa, ma ise ja mu lapsed. See maja tähendab sidet mitmete põlvkondade vahel. Ja ma usun, et seda tajuvad ka arstid ja õed.

Ma kardan, et Toomemäelt lahkumine ei tee kedagi väga õnnelikuks.

Muidugi, iga edasiminek toob kaasa muutusi. Vahel annab neid vältida, vahel mitte.

200-aastane maja on amortiseerunud, selle eeskujulikku korda saamine vajaks ilmselt suuremaid kulutusi kui uue ehitamine või end uude hoonesse sobitamine.

Aga kas see majanduslik põhjendatus kaalub ikka üles kõik muu?

Numbrid ja faktid võivad ju olla veenvad. See, et Maarjamõisas hakkab masinavärk väiksema energiakuluga paremini tööle, et kõik on tsentraalselt ohjatav ja korraldatav, et on üks suur ühine opiplokk.

Aga kuidas mõõta emotsioone, suhteid ja tundeid?

Ei ole kellelegi mingi uudis see, et kui süsteem suureneb, siis läheb midagi inimlikust aspektist paratamatult kaduma. See on lihtne rühma dünaamika reegel. Mida rohkem me lisame sinna liikmeid, seda hajutatumaks kõik muutub...

Nii peavad meie maja töömeeskonnad sobituma suure maja brigaadidega. Aga need ei pruugi sobida. Ja vastutus hajub.

Nõrgeneb isiklik suhe personali liikmete vahel. Kardan, et vähemaks jääb ka suhtlemist iga patsiendiga. Patsient ei tunne enam neid, kes temaga tegelevad.

Meditsiin on alati seotud inimsuhetega, kuigi tänapäeval sellest nii palju enam ei räägita.

Inimsuhetel on aga raviprotseduuris tohutu kaal.

Kui patsient tunneb, et temast hoolitakse, siis mõjub ravim alati paremini. Vahel me ei taha seda tunnistada.

Ma kardan ka, et infovahetus on väiksemas rühmas alati parem ja tõhusam kui suures.

Ükski meil või SMS ei seo selle saajat nii nagu silmast silma räägitud jutt.

Niisiis väga optimistlik ma selles tulemis ei ole.

Mujal maailmas on ju samu tähelepanekuid tehtud. Põhja-Euroopas on ehitatud kombinaathaiglaid küll ja küll. Aga aeg on näidanud, et ravitulemust ei ole see parandanud. Ja tegelikult ei hoita ka raha kokku.

Aivar Ehrenberg, Naistekliiniku direktor:

Mismoodi saab üldse pessimist olla? Pessimistlikku pole selles kolimises midagi. Väike nostalgiline moment ainult – maha jääb ju ilus ümbrus ja ajalooline keskkond.

Eks omaette on ka tore olla, siin on oma fluidum. Suures kombinaadis on kindlasti teine tunne. Aga ma arvan, et me oleme tuleviku suhtes optimistid.

Kindlasti me võidame koostööst oma siduserialadega. Ma pean silmas laboreid, anestesioloogia- ja diagnostikapoolt.

Sellest on kliinikumile kasu, kui me üksteisele lähemale kolime. Mitme teenistuse ja üksuse dubleerimine langeb ära.

Olmelise poole pealt võidame meie palju, patsientidele saab uus maja olema tükk maad sõbralikum, nende huvid ja vajadused on seal paremini läbi mõeldud.

Siin 200-aastases majas ei saa ka väga suure raha eest kõike nii ümber teha, nagu nüüdisaeg nõuab.

Teisest küljest – praegu on meil oma anestesioloogid ja opiõed. Aga ma arvan, et mingi spetsialiseerumine leiab tulevikus aset ka seal majas, kuigi seal on kõik narkoosiarstid ja -õed ühe teise kliiniku alluvuses.

Ma arvan, et meile jäävad endiselt mingid oma opitoad ja oma tegelased, kes meid avitavad harjunud moel. Et nii väga seal seda kõike segi ehk ei pöörata.

Kuigi süsteemi toimimise mõttes oleks kindlasti paindlik just see, kui inimesi saaks rakendada mitmes kohas.

Ma siiski usun, et sellest saadakse ka tulevikus aru, et kui inimesed on vilunud üht asja tegema, siis tehku parem sama asja edasi.

Sünnitusosakond hakkab uues korpuses olema omaette üksus ja sünnitustube tuleb rohkem. Me jõuame ehk isegi nii kaugele, et naine viibibki ainult sünnitustoas, ja kõnnib sealt otse koju.

Eks tollest uuest projektist pigistati üsna palju õhku välja.

Nii mõnigi ruum, kus siin majas on personal harjunud laiutama, on seal väiksem. Aga patsientide elu läheb kindlasti paremaks.

Pealegi pole tänapäeva autostunud ajal siia Toomemäele enam sugugi lihtne tulla. Parkimise seisukohaltki on linna serva kolimisel oma eelis.

Võibolla ei jää igale arstile enam nii palju pinda, kus oma mõtteid mõelda.

Aga me jääme ikka õlg õla kõrvale.

Helgi Silm, Nahahaiguste kliiniku juhataja:

Meie kolisime oma vanast kliinikust Toomemäel ära Raja tänavasse juba viis aastat tagasi. Algul oli kahtlemata väga harjumatu.

Vana koht asus südalinnas. Töötajatel oli mugav ja ka patsientidel oli kerge meid üles leida. Olime oma majas, kõik oli käe-jala juures.

Siin tuli harjuda täiesti teise süsteemiga.

Aga tegelikult oleme hästi kohanenud. Me saime head tingimused. Psühhiaatriliste haigetega tuleb lihtsalt kohaneda.

Eks me tegime seal vanas majas ka remonti, aga kõiki palateid ei saa ju kõige parema tahtmise korralgi nii ümber ehitada, nagu uue aja vajadused nõuavad.

Kas meil seal kummitas? Oh ei, ei kummitanud. Ma ei teagi, kas kahjuks või õnneks. Ikka elusate inimestega tuli tegelda.