Enam ei ole vaja rääkida uuest haiglahoonest kui millestki kaugest ja ebamäärasest, vaid kui käegakatsutavast sündmusest. «Selle valmimine 2008. aasta oktoobris ei ole üksi juhtkonna rõõm,» kinnitab kliinikumi üks juhte. «Kogu kollektiivil on hea meel, et uus ajastu on otse ukse ees!»Ehitajal ajagraafikuga probleeme polevat. Ka linlased on seni suhtunud Puusepa tänava liikluse ümberkorraldusse normaalselt. «Ma usun, et tartlased mõistavad: see kõik on parema tuleviku nimel,» räägib Einasto. Ootamatusteks peab aga ikka valmis olema, sest millise ehituse puhul neid ette ei tuleks. Peamurdmised Kolimiseks valmistumine Einasto sõnul juba käib. Ja see on ehk ka teema, kus praegu on pingeid kõige rohkem, tunnistab ta. Kõigepealt ei too kolimine muutusi üksnes nende kliinikute ellu, kel tuleb maha jätta oma ajaloolised hooned Puusepa ja Vallikraavi tänavas ning Toomemäel. Kuigi Puusepa 8 haiglahoone kasutus jääb suures osas endiseks, on ometi muutustest tulenevat segadust ja peamurdmist olnud sealgi. Nii rändavad Puusepa 8 hoonest uude aktiivravihoonesse erakorralise meditsiini osakond ja traumapunkt. Vabanev pind ehitatakse ümber ambulatoorse vastuvõtu kabinettideks ja endoskoopiakeskuseks. Dialüüsi osakond läheb üles, sinna, kus praegu on operatsioonisaalid. Lõpuks avaneb Artur Linkbergi galerii, mida saab nüüd esimest korda hakata kasutama viisil, nagu selle idee 1970. aastatel algselt ette nägi: töötajad tulevad hommikul tööle, vahetavad riided ära ja sisenevad läbi galerii kinnisesse osakonda. Selle galeriiga seotud osa renoveerimine just praegu käibki. Aga kas kuuldused kliinikumis aset leidvaist tulistest koosolekutest, mis on seotud ajalooliste kliinikute mahajätmisega, vastavad tõele? Mart Einasto vastus on jah ja ei. Või kuidas võtta. «Muidugi on see, et lõpuks ometi hakkab meie kauaaegne unelm tõeks saama, soodustanud arutelusid,» juhatab Ei-nasto teema leebelt sisse. Nüüd ei ole see kõik enam mõttetu teoretiseerimine, vaid praktiline sündmus. «Teisest küljest on osapooled läbirääkimistel olnud väga kompromissivalmid. Õhustik on positiivne, ma ütleksin – põnevil,» räägib kliiniku juht edasi. «On ka täiesti arusaadavat muret ja kurtmist.» Mart Einasto saab suurepäraselt aru, et kui tulla ajalooliselt majast moodsasse tehnoloogilisse keskkonda, siis on selles tulemises paras annus nostalgiat. «See on alati nii olnud. Nüüdki, kui arstid kokku saavad, läheb alati vestluseks, kuidas kunagi Toomel ikka oli,» teab Einasto. «Neid legende võiks koguda ja publitseerida. See on üks osa kultuurist.» Küsimuse peale, kas uusi ja vanu tingimusi on võimalik mingite numbritega, näiteks ruut- või kuupmeetritega illustreerida, vastab Einasto, et jah, muidugi võib, aga ometi loobub sellest. «Sest tegelikult saame enda kasutusse niisugused ruutmeetrid, mida meil ei ole kunagi varem olnud. Selles mõttes võrdleksime ju võrreldamatut,» põhjendab ta. Mart Einasto räägib karmidest hügieeninormidest ja muudest nõuetest, mida tänapäeval operatsioonisaalidele ja palatitele esitatakse. Jah, ajaloolise maja auväärselt kõrge laega palateid võib ju taga nutma jääda. Aga kui selle kõrvale mõelda, kui palju on selle ajaloolise maja osakondades näiteks tualettruume ja vannitubasid, kas need asuvad palatis või koridori peal… Uus tehnoloogia Mart Einasto rõhutab veel kord: uus maja tuleb selline nagu moodsas maailmas ette nähtud: kõigi mugavuste, hügieeni- ja meditsiiniliste võimalustega. «Aga see ühe või teise kliiniku hirm, et kas me ikka saame kõik sellised ruumid, nagu meil senimaani on olnud, eks see hirm jääb lõpuni,» ohkab Einasto mõistvalt. Samas on kõik ka nii rehkendatud, et kusagil ei ole laristatud ega üle pingutatud. Moodsa haigla ülalpidamiskulud on ju aasta ringi ühesugused – talvel tuleb kütta, suvel jahutada. Need, kes kardavad, et uus on vanast millegi poolest kehvem, lihtsalt ei teadvusta endale, et uus on täiesti teine kvaliteet ja tehnoloogia, mida ei anna võrrelda ei kahesaja ega saja aasta eest valminud haigemaja võimalustega. Vanades majades on asjad nii, nagu need on vanast ajast sinna jäänud. Mõni ruum on suurem, mõni väiksem kui uues hoones. Samas, kui võrrelda uut hoonet selle kõrval asuva Puusepa 8 hoonega, siis: uue maja kolm korrust ulatuvad vana maja neljanda korruse tasemele. «See tähendab, et moodsa haigla korruste vahed on palju kõrgemad kui vene ajal ehitatul,» leiab Mart Einasto hea võrdluse. See ei tähenda muidugi, et kõik ruumid oleksid laeni avatud. Vahelagede peale tuleb varuda varasemast rohkem ruumi, et kõik kaablid, kommunikatsioonid ning ravigaasi- ja ventilatsioonitorud sinna ära mahuksid. Hüvasti, nagisev trepp! Jah, vanades väärikates majades on oma hõng. Kõik need nagisevad trepid ja kummituslood. «Mis aga koosolekutesse puutub, siis meie koosolekud ongi emotsionaalsed. Need koosolekud, kus emotsioone pole, puudutavad ilmselt teemasid, mis kellelegi korda ei lähe,» ütleb Einasto. «Kui aga võideldakse oma patsientide huvide eest, siis lähevad kired lõõmama, midagi ei ole teha!»
> Loe edasi |
