Ent veelgi raudsemalt hoiavad Eesti korvpalli möödunud sajandis tollest ajast kerkinud mängumehed, kellele viimase kümne aastaga pole sirgunud väärilist vahetust.

Jätkuvalt on Eesti koondise selgrooks Martin Müürsepp ja number kaheks Tanel Tein. Marek Noormets on Eesti meistriliiga parimini tasustatud mängijaid. Margus Metstakile jagub endiselt lahedalt mänguruumi.

Jaguks ka Rauno Pehkale ja Aivar Kuusmaale, kui nad loobunud poleks.

Korvpall, mis väljus nõukogude ajast küllap parimal lähtepositsioonil, on trumbid maha mänginud. Eriti kujukalt ilmneb korvpalli allakäik siis, kui võrrelda seda koduse jalgpalliga, mis astus Eesti spordi iseseisvasse ajastusse sportmängudest viletsaimas seisus.

Mäletate: sellal, kui Eesti võitis võõrsil korvpallis Euroopa meistriks tulnud Saksamaa, kaotas Eesti jalgpallis koduplatsil koguni Maltale.

Tollest ajast saati on Eesti jalgpall arenenud korvpalliga võrreldes risti vastupidises suunas – ülesmäge. Põhjus peitub selles, et kui jalgpall pidi tühjalt platsilt alustades hakkama maast madalast vundamenti laduma, peesitas korvpall laineharjal ning muretses vaid selle üle, kuidas suur šõu edasi kestaks.

Šõu sai jätkuda vaid siis, kui armastatud šõumehi, mis siis et vananevaid, siinmail rahaga mängimas hoida. Nii tulid korvpalli palgad, mis Tiit Soku väidetava aastase miljonilepingu tuules kerkisid käesoleva sajandi alguseks teistelgi kohalikku mõõtu tegijail 70 000 krooni ligi kuus.

Ehkki viimase kolme-nelja hooaja jooksul pole korvpallurite sissetulek Eestimaal enam kasvanud, on turg solgitud. Näiteks meistriliiga finaalikoha eest võitleva Tartu Rocki noorema põlvkonna mehed Asko Paade ja Marek Doronin, kes pole end suures mängus õieti tõestanudki, teenivad korralikku professoripalka – kuus 22 000 krooni puhtalt kätte.

Rääkimata «emeriitprofessor» Tanel Teinist, kelle tasu küünib väidetavalt 70 000 krooni alla kuus. Küllap on seda üksjagu rohkem kui tema hinnatud spordiarstist isa Toomas Teini kuupalk.

Kui pojad teenivad juba noorest peast oma papadest rohkem, siis mis imevägi peaks küll sundima neid veelgi enama nimel pingutama? Et pürgida välismaale, kus tase kõrgem ja palk suurem, aga ka tööd rohkem?

Erinevalt kodusest korvpallist, kus suur osa auru kulub vilele ehk treenerite-mängijate tasude klattimisele, on jalgpallis palgaturg solkimata (kui FC Levadia sellesuunaline tegevus arvestamata jätta).

Seetõttu pole kodutanumal palli veeretades enamikul hõlptulu loota, mis sunnib iga vähegi ambitsioonikat mängijat nii palju pingutama, et välisliigadesse pääseda. Seal – ja üksnes seal – saab loota sportliku taseme tõusu.

Tulemus on, et suurem jagu Eesti jalgpallikoondise mängijaist teenib nüüdseks leiba piiri taga. Mis on igati normaalne ja on taganud vähemasti selle, et Malta-suguseid meeskondi Eesti enam kartma ei pea. Samas pole suve lõpus sugugi liiast peljata, et Eesti korvpallimeeskond pudeneb EM-kvalifikatsiooniturniiril mudaliigasse.

Eesti korvpalli mandumise lugu on näidanud, et muudeski eluvaldades propageeritav loogika «makske mulle korralikku palka, küll ma siis ka vastavalt tööd raban» vähemasti spordis ei kehti. Eesti-suguses väikeriigis pole lootustki viljelda meeskonnaaladel kõrgepalgalist profisporti, sest palgakulu paisub kokkuvõttes sedavõrd suureks, et nöörib alal hinge kinni.

Palju tulusamalt toimib siinmail Aivar Pohlaku kultiveeritud jalgpallifilosoofia. See ei lähe kaasa enesehävitajaliku mõtteviisiga, justkui paneks raha alati rattad käima, vaid püsib vankumatult aastate eest valitud kursil, mis arendab Eesti jalgpalli muu Euroopa kaudu.

Ega tegelikult Peep Aaviksoo, korvpalliliidu president, Pohlakust väga teistmoodi mõtle. Ta tunnistas, et kui oleks 17, teeks ta kõik, et pääseda Euroopasse – ja miks mitte kaugemalegi, kus hea palk algab 10 000 eurost. «Sportlaste ambitsioon peaks olema suurem,» nõudis ta.

Olgu Aaviksoo nüüd mees ja tagugu see mõte ka Eesti korvpallureile pähe.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5