Aga oh õnne! Poisikeste hirm oli asjatu. Ehkki pealtnägija Hille helistas politseisse kaks korda, ei olnud korrakaitsjatel vaba patrulli saata ja poisid pääsesid karistuseta. Võibolla vaid kerge ehmatusega, kui sedagi.

Hille, kes on ka varem kurikaelal politsei saabumiseni natist kinni hoidnud, mõtles kahetsusega, miks ta ei ole koeraga varrukatrennis käinud. Saanuks poisse vähemalt lõriseva koeraga hirmutada.

Sest mis jääb inimesel üle, kui aina kuuleme juhtumitest, kus korrakaitsjaid lihtsalt ei ole? Kas tulebki hakata omakohut rakendama?

Usun, et ma ei ole ainuke, kellel hakkavad kõrvad virtsavett jooksma, kui keegi kuskil jälle räägib, et politseinikke ei ole, päästjaid ei ole, meditsiiniõdesid ei ole. Tundub, et ka politseinikke on see jutt ära tüüdanud, sest Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna politseidirektor Tiit Allik ei vaevunud kõnealust juhtumit kommenteerides isegi vabandama.

Meenub Tartu politseiosakonna ülemkomissari märtsikuine sõnavõtt Tartu linnavolikogu istungil, kus ta tõdes, et riiklikult on politsei prioriteedid paika pandud, ülejäänuga saab tegeleda nii palju, kui aega jääb. Aga kodanikud loodavad politseile ka iga jalgrattavarguse puhul. Ja peavadki lootma!

Kui inimestele aga antakse signaale, et politsei ei saa iga väljakutse peale kohale sõita, ei hakkagi keegi enam politsei poole pöörduma, ka tõsisemate kuritegude puhul. Kuritegude statistika küll paraneb, ent kaakide karistamatuse tunne vaid süveneb.

Politseidirektor Tiit Allik kiidab kõnealuse loo kangelast Hillet, et ta juhtumist politseisse teatas, poisse jälgis ja nende tundemärgid edastas. Aga mis kasu sellest oli? Pealtnägijale oli see maha visatud aeg. Pealegi, kui edasi mõelda, seadis kahe lapse ema ka oma elu ohtu. Seekord läks lihtsalt õnneks, et kaigastega poisid tema ähvarduse peale ehmusid.

Ühinen kolleeg Kalle Muuli eilse väljaütlemisega Postimehes: «Eesti sisejulgeolek on korraldamata ja vastutust selle eest peab kandma siseminister.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.99