Aadu Must

Riigikogulaste palga arvestuse süsteem on kentsakas ja vajab muutmist. Aga kui me just «leiba ja tsirkust» ei jahi, ei tasu selleks küll veel üht eraldi parlamenti kokku kutsuda, nimetatagu seda kas või tarkade parlamendiks või tarkade kojaks.

Pigem soovitan kasutada üht olemasolevat ametiasutust, mis suhtub riigi rahakotisse alati kitsilt ja riigimehelikult – rahandusministeeriumi. Seal kirjutataks seadusandjale asjalik palgaprojekt üsna nobedalt valmis.

Riigimeeste palgad on tõsine asi, mille üle on arutatud vähemalt 25 sajandit. Ateena demokraatia üheks nurgakiviks sai tõdemus, et riigi juhtidele tuleb väärikat palka maksta. Monarhiaga on lihtsam – riigipirukas ise on hüve.

Ka oligarhid olid ja on alati valmis riigivalitsemise rasket koormat tasuta kandma. Või ametimeestele ise hüvitist maksma (oh mis kasulik «investeering»!). Aga see tähendakski rikkurite riiki.

Lapsikus või kuri tahe?

Ma ei usu, et selle meie keskmise-kordse palga keegi paha pärast välja mõtles. Pigem tunnen ära noore riigi lapsametnike mängulusti ja naiivsuse. Püüeldi tulemuspalga poole ja usuti, et seaduseandja heast tööst löövad kohe puud lehte ja nurmed õitsele. Ning õnn tuleb meie õuele.

Nooruses käisid mul ka mõtted sarnast rada. Mäletan, kord tudengipõlves oma tüdrukuga Tartust Mäo poole hääletades saime küüti tänase hea kolleegi Silver Meikari vanaisalt. Jutt laabus.

Ütlesin, et tahan teadlaseks saada, ehkki ega selles ametis rikkaks saa.

Läbisime Siniküla, kui minister arvas, et teadlased võiksid üldse näljapalgal olla, aga see-eest millegi kasuliku ärategemise eest kuninglikku tasu saada. Lisasin, et sama arvab rahvas ministrite kohta. Muidugi oli see minust kohatu. Mõni ime siis, et kuni Adavereni kestis pikk paus ja muretsesin, ega meid ometi tee äärde tõsteta.

Lõpuks suunas leebunud minister pilgu kaugematele põldudele ja lausus üsna sõbralikult, et sel aastal on Eestis palju toonekurgi. Ei teagi, millele ta vihjas. Aga teadlaste ja ministrite õiglaste palkade probleem jäigi mind kummitama.

Karm tegelikkus mingit imemõõdikut ei tunne. Lõppegu Marek Strandbergi tuumajaamavõitlused võidu või kaotusega, 2008. aasta viimase kvartali keskmises palgas see ei kajastu.

Parimal juhul saab valija selle otsuse mõju rahva tervisele, rahakotile ja toasoojale hinnata üle-üle-ülejärgmist või mõnd veel järgmisemat riigikogu valides. Eks seesama pikk armuaeg võlu ka Ansipit ja tema erakonda, kui nad lubavad meid kõiki kunagi rikkaks ja ilusaks teha.

Insaideri silmaga

Selle «insaideriga» ma vist veidi liialdasin – opositsionäär nüüd mingi insaider! Isegi osa koalitsioonist ju pole. Aga olgu, ikkagi olen saanud seestpoolt kiigata, kas me seal Toompeal oleme targad, asjalikud ja töökad.

Riigikogu on läbilõige ühiskonnast. Kõik ei peagi olema juristid ega majandusteadlased. Või ajaloolased. Seal on inimesi, keda mina sinna kunagi ei valiks. Aga ega mina neid valinudki. Samamoodi arvab vahest minugi kohta keegi, kellega me oma erakonna valijaid ja vaateid kaitstes vaidleme.

Keegi kolleeg on minu arvates ülbe, hea haridusega, kuid samas harituseta paraaditsev keskpärasus. Aga kuni mul on autunnet, ei saa ma teda kuidagi 101 (või 1001) «muidusööja» kategooriasse liigitada. See «tigedik» töötab dokumentidega, juhatab, kas hästi või halvasti, komisjoni, mõjutab oma blogi ja artiklitega ühiskonda.

Ah et mõni riigikogulane on ikka väga loru? Kui nii, siis tuleb tal vältimatult oma mihklipäev. Järgmistel valimistel.

Mistahes seaduse sünniloos on kaalukas roll töörühmade ja fraktsiooni koosolekul. Põhiosa riigikogulase tööst tehakse arvutist (või paberilt) dokumente lugedes, analüüsides ja kõrvutades. Põhilised vaidlused ja harva isegi kompromissid sünnivad komisjonis.

Eelnõu täiskogu istungitesaali jõudmise ajaks on otsustamised enamasti otsustatud ja seisukohad selged. Nii ongi istungit naljaga pooleks vormistamiseks nimetatud. Tehtud!

Algul ma muigasin kolleegide üle, kes täiskogu istungisaalis samu küsimusi küsisid ja samu jutte rääkisid, mida komisjonis juba küllaga räägitud. Küll on artistid!

Aga ma olin ilmselt ülekohtune – vähemalt seni, kuni TVs komisjonides peetud higiseid, kirglikke või mõnikord isegi tigedaid koosolekuid ei näidata, jõuab ettekujutus parlamendi tööd saatvast higilõhnast rahvani just tänu «artistidele».

Minu enda elukvaliteet riigikogu liikmena, kodust eemal tigedal Toompeal, ei ole tõusnud.

Oma palka pole ma otsustanud ega saagi seda teha. Teiste eest ei võta rääkida.

«Vabad nädalad» olen sisustanud kohtumiste, esinemiste ja kirjutamisega. Näen, et enamik riigikogulastest üritab samuti tões ja vaimus tööd teha, ennast täiendada, Eesti asja ajada või vähemalt kodukoha ajalehest probleemi üles leida. Mõni peab istungil kõnet, retoorika õpetaja rõdul istumas. Edu talle!

Tuleviku ajalugu

Veerand sajandi pärast laseb Tartu Ülikooli professor, keegi tänaste Jaansonite, Toomlate või Lauristinide mantlipärijate-pärijatest, oma täna küll alles hällis koogaval magistrandil uurida 2008. aasta paari esimese kvartali ajalehtede järgi, missugune see Eesti ühiskond tollal oli.

Selgub, et vähemalt veebruarini ajalehed süvenevat majanduskriisi ei märganud. Sõna «inflatsioon» oli ajalehest pea kadunud, «hinnatõusu» siiski esines. Valitsuse eelarve-hämamised ajakirjandust ei huvitanud.

Ometi oli tunda ebakindlatele aegadele omast ärritust, segatuna reality show püüdluste ja ärapanijate ajastu tigedusega. Auru õnnestus välja lasta erinevate hääletuste ja allkirjakampaaniatega; klikiti millegi (hümn, riigikogulaste palgad, sambad) poolt või vastu. See tekitas kaasarääkimise illusiooni.

Rahvas oli aga ikka nagu vaeslaps, sest õpetaja rolli, mida papa Jannseni ja laulva revolutsiooni ajal täitis ajakirjandus, kandis ainult president. Korra või kaks aastas. Järeldus? Riik, kus esmalt hääletatakse, aga asjalikult ei arutata, ei jõua edukate hulka.

Analüütik loeb meedia sõnumit üheselt: 2008. aastaks oli parlamentarism Eestis oma aja ära elanud. Riigikogul olid kaheminutilised tööpäevad, ja isegi selle jooksul jõudis Harri Õunapuu pinginaaber istungil magada!

Muul ajal ahmisid riigikogulased kahe suupoolega maksumaksja makstud koogikesi. Ja majoneesi. Ja tõstsid oma palka. Ajalehtede kommenteerijate arvates oli saabunud aeg vähendada mitte ainult parlamendi liikmete palka, vaid ka neid endid.

Täidesaatvat võimu küll hoiti. Et ministrite ning kõrgete riigi- ja kohtuametnike või jõustruktuuride juhtide palgad arvestati sama keskmise palga mudeli järgi – üllatav-üllatav! – ajalehed rahvale ei reetnud.

Analüüsi kokkuvõte kõlab nukrapoolselt: 2008. aasta ajalehtedes valitsesid tüüpilised kriisimeeleolud, milles kultiveeriti pettumust demokraatlikes institutsioonides ning seega kaudset ihalust tugeva käega valitseja järele, kes lubaks midagi ilusat ja tooks tagasi käest libiseva stabiilsuse tunde.

Aga ehk on nende tulevikutegelaste ülevaade järgmiste kuude ajalehtedest optimistlikum?