Homseks kulub väga palju liimi, lilli ja torte
(2)
07.03.2005 00:01
Vilja Kohler, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Liimi! Liimi!!! Liimi on tarvis hädasti ja palju – Rukkilille lasteaia neljanda rühma paarkümmend mudilast kleebivad reede hommikul kevadpäikesest üleujutatud toas usinalt-nohinal kokku nartsissi.
«Albert, sa ei tohi vaadata, tee tööd,» utsitab väike Karina Kolisnitšenko oma lauanaabrit. «Aah, ma ei saa!» kostab teise laua tagant. Rühma pesamuna Oliver Mällo on täitsa hädas: nartsissi õielehed ei taha kuidagi kinni jääda. Liimi, liimi! – teab väike poiss lahendust. Naiste päeva lill Milleks kõik see vaev? «Emale teeme üllatust,» vastab Kairin Arens. «Miks sa paned ajalehte, et ühe lasteaia üks rühm teeb lilli,» uurib kõrvallauast Erich Sten Nurk. «See pole üldse huvitav!» Mis huvitav oleks? «Näiteks see, et keegi tegi lasteaias mingi suure puust lossi,» tuleb välkkiire vastus. «Või et keegi ise segas mingist toidust kokku liimi. Nalja peab olema! Paned ehk selle kah ajalehte, et Merily leidis lasteaias lume seest kuke kujulise lutsukommi? Kirjutad ikka või?» Uurin, kas Erich Sten ajalehte lugeda oskab. Natuke ta neid väikseid tähti ikka lugevat. Puudujäägid lugemises korvab aga see, et poiss on enda sõnul kõva matemaatikas ja teab loodusest palju. No mis lille tegu siis käsil on, kontrollin loodusteadmisi. «Vist päevalill, naiste päeva lill,» vastab Erich Sten. Mis päev see naistepäev veel on? No nüüd jätkub juttu pikemalt – kuueaastasel mehehakatisel on kõik täpselt teada. «Ma hakkan alati hullusti jutustama, see on mu omadus,» ütleb ta, kui lill on valmis saanud. «Aga nüüd pean oma koha ära koristama. Head aega!» Neljandal rühmal hakkab korraga väga kiire – aknalaud täitub naistepäevaüllatustega. Rohkem lilli ja torti Korraga selgub, et mitte ainult mudilaste elu pole 8. märts tuliseks teinud. Rahvast Paidest Läti piirini lõikelilledega varustava hulgifirma Moone uks on lukus ja silt teatab: «Vabandage! Kauba vastuvõtt!» Kaupa on nii palju, et reedel pole Moone kümmekonnal töötajal mahti suurt muud teha, kui tulpe-nelke-roose lattu kuidagi ära paigutada. Naistepäev kogub aasta-aastalt taas üha enam hoogu, kinnitavad Moone töötajad riiulite vahel lillesülemitega ringi joostes. «Tavaliselt võtan nädalavahetuseks poodi müügile viissada tulpi, täna viin neid siit kaasa neli tuhat,» räägib Moone lillekaupluse töötaja Anne Margus. Lillemüüjate aasta kõige kibedamad ajad ongi naistepäevaeelsed päevad ja juuni, koolide lõpetamise aeg. Selleks naistepäevaks on Moone tellinud 20 000 Eestis kasvatatud ja 30 000 Hollandist toodud tulpi, 135 000 nelki ning 75 000 roosi. Tavalisel nädalal ostavad lillemüüjad hulgilaost ligi 10 000 tulpi ja kuni 12 000 roosi. Ka teine naistepäeva klassika, tort, pole aegade unarusse vajunud. «Meie kondiitrid jooksevad enne naistepäeva jalad rakku,» tunnistab ASi Pere Leib müügiosakonna juhataja Niina Hermann. «Kohe kahju on – nad ju peaaegu kõik naised. Ainus, mis lohutab, on see, et 8. märtsil on neil kerge päev.» Kergel ehk tavalisel nädalal esmaspäevast neljapäevani valmistavad Pere Leiva kahes vahetuses töötavad 38 kondiitrit päevas ligi tonni torti. Naistepäevaks tuleb teha neli tonni. Torditeo ajalukku pilku heites selgub, et kondiitritel on olnud pingelisemaidki aegu. Ajaleht Edasi kirjutas 24 aastat tagasi, et Pere Leiva eellase, Tartu leivakombinaadi magusameistrid küpsetasid 8. märtsiks 1200 kilo torte tavapäevade 200 kilo asemel. Üllatus ikka ka Kas Pere Leiva valdavalt naistest koosnev kollektiiv naistepäeva tähistab? «Ikka ja alati,» vastab Niina Hermann. «Mehed toovad lilli ja katavad väikse kohvilaua. Seal on magusad suupisted, sest oleme ju maiad.» Aga mehed pole kunagi unustanud tellida ka kiluleibu. Ligi 700 naistöötajaga õmblusfirmas Sangar on naistepäevapidustused tulemas nii Tartu kui ka Valga vabrikus. «Kingime igal aastal naistele lilli ja oleme neile teinud ka väikese üllatuse,» muheleb Sangari juhatuse esimees Gunnar Kraft. Varasematel aastatel on õmblusfirma meespere naisi üllatanud väikese kontserdiga. Tänavust üllatust Gunnar Kraft ei reeda – mis üllatus see siis enam oleks... Eesti suurima jalatsitootja Samelini juht Leida Kikka passib Kopenhaageni lennuväljal ja pole naistepäevale veel jõudnud mõelda. «Usun, et meie mehed toovad meile lilli, nagu alati,» loodab ta. Saksa poliitiku Clara Zetkini naissotsialistide teisel konverentsil Kopenhaagenis 1910. aastal tehtud ettepanekust – tähistada 8. märtsi rahvusvahelise töötavate naiste pühana – väljakasvanud naistepäeva vastu pole Leida Kikkal midagi. «Las ta olla, mulle meeldivad kõik päevad, mil saab midagi tähistada või meeles pidada,» põrutab ta rõõmsalt ja otsekoheselt nagu alati. Nagu suurtest ettevalmistustest järeldada võib, pole kellelgi naistepäeva vastu midagi. Meile naistele ju meeldib tähelepanu keskpunktis olla. Meestele on see jant sutike tülikas tõesti, aga nad on ju naiste pärast hullematki üle elanud – kakelnud, pesumasinat tassinud, remonti teinud...
|
