Tartu Postimees > Uudised
Terve artikkel | Prindi | Saada sõbrale

Waldorfharidus hirmutab. Kas on põhjust? 07.02.2008 00:01 Aime Jõgi, Tartu Postimees Täiendatud lugu! Waldorfharidusse suhtumises kohtab kaht äärmuslikku seisukohta: see ei saa olla tõsiseltvõetav koolitee ning see on parim, mis mu laps väärt on.   Tartu Waldorfgümnaasiumi neljanda klassi lapsed poseerivad rõõmsalt fotograafile. Esimeses reas on (vasakult) Kristjan Kullamaa, Erki Kuus, Karoliina Hussar, Laura Lajal, Julius Raamat ja Kertu Kook ning teises reas Joosep Elias Tani, Karl Johannes Silbaum, Joel Lassi, Kulla Mellov, Doris Pruuli ja Rebecca Carlotta Zobel. Foto: Margus Ansu Lapsevanem Kaie Mölter võttis oma lapse waldorfkooli viiendast klassist ära ja pani tavalisse põhikooli. Talle tundus, et tütar ei saa waldorfkoolis vajalikku mahvi. «Mu laps võib elu karmis konkurentsis oma pehme elukäsitlusega lihtsalt jänni jääda. Kaua ta seal niimoodi õilmitseb?» küsis ta.  Samal teemal: Waldorfgümnaasiumi õpetaja vastab vastuväidetele Waldorfkoolid arendavad nii pead, südant kui keha Teine lapsevanem, Margus Ansu oli aastaid tagasi ettevaatlik juba waldorflasteaia suhtes. Seal oli õpetaja teda peletanud jutuga, kui hädavajalikud on puidust ja vaid looduslikest materjalidest mänguasjad, hubisevasse küünlaleeki vaatamine ning vabastav vilepillimäng. Tollal just moodi tulnud telekamängudest ei tohivat lasteaias juttugi olla! «Kas moodsa aja võimalusi niimoodi eirates nad seal seda aega, mis lapse arendamisele peaks kuluma, lihtsalt niisama ära ei raiska,» muretses lapsevanem. Esimene lugu on pärit Viljandist, teine Tartust. Hea nõu kallis Lapsevanem Naatan Haamer võttis oma poja aga tavakoolist ära ja viis waldorfkooli. Nimelt ei olnud ta kuuendasse klassi jõudnud poiss saanud tavakoolis mitte kuidagi järje peale. Halvad hinded ja veerandilõppude võiduajamine – stress nii koolis kui kodus. Isa on veendunud, et ta poeg ei ole kõva peaga. Nüüd räägib Naatan Haamer, kuidas esimene poolaasta Tartu Waldorfgümnaasiumis on ta poega ja teda ennast muutnud. «Mu laps on rõõmus, mitte vaevatud ja väsinud,» kirjeldab ta. «Ta tahab igal hommikul kooli minna!» Isa ütleb, et ka ta ise oli waldorfkooli suhtes algul väga skeptiline. «Aga see on meie koolisüsteemis praegu ainus alternatiiv,» sõnab Haamer. «Tegelikult olen ma alati olnud seda meelt, et õppimine ei pea olema ainult infoühikute õpetajalt õpilasele ülekandmine. Õppimine peaks olema igas mõttes koostöö ja protsess. Selles võiksid võrdsel kohal olla kõik inimese potentsiaalsed anded – ta kehaline aktiivsus, musikaalsus, käeline võimekus ning loomulikult vaimsed oskused. Mitte lihtsalt teadmised, vaid teadmised koos seostega teiste ainete vahel.» Isiklik mõõdupuu Nüüd on isa Naatan Haamer jõudnud süüvida kahe veerandi tunnistusse, millel ei ole hindeid. «Mis on hinne?” küsib ta. «See on ju lihtsalt märk sellest, mis räägib, et kuskil on matemaatiline keskmine. Mida see number mu lapse arengus aga täpsemalt tähendab, kas ta on tublimaks või hoopis laisemaks läinud, seda see number ei jutusta.» Kommenteeritud tunnistusel on aga täpselt kirjas, millised teemad õpilane tundides läbis, mis oli tema puhul hästi, mis vajab tulevikus enamat tähelepanu. Seal oli kriitikat ja tunnustust. Nii iga aine kohta. Naatan Haamer meenutab, et kui tavakoolis õpetaja midagi kommenteerima hakkas, siis sagedasti alles siis, kui midagi oli halvasti. Vanemad tunnevad niisuguste vestluste ajal, et nad ei ole õpetaja partnerid, vaid rünnaku all. Tegelikult ei taha Naatan Haamer tavakooli kritiseerida. Ta on nõus, et koostöö kodu ja kooli vahel on kahepoolne asi. Ning vanemate kohus on oma last igati jälgida ja aidata. Aga kui ei koolilt ega lapselt mingit muresignaali ei tule, kui laps ise oma probleemid jaanalinnu kombel liiva sisse peidab... «Waldorfkoolis võtab õpetaja minuga ühendust kohe pärast üht või teist sündmust, mitte alles veerandi lõpus,» ütleb Naatan Haamer. «Seal ma elan oma lapsega elu koos. Tavakoolis elasime eraldi.» Tarkade inimeste tehas Noor mees Mart Raamat õppis waldorfkoolis üheksa aastat. Siis asus ta edasi õppima Treffneri gümnaasiumi. «Minul oli üleminek kerge. Ma ei pidanud väga kõvasti tööd tegema, et Treffneris häid hindeid saada,» jutustab Mart. «Keskkonna erinevus – see oli jah. Treffneris suhtlevad õpetajad ja õpilased distantseeritumalt kui waldorfkoolis. Treffner on tarkade inimeste tehas, aga waldorfkoolis saad midagi veel kui akadeemilised teadmised. Näiteks sotsiaalse oskuse elu eri olukordades hakkama saada.» Mart Raamat õpib praegu Tartu Ülikoolis riigiteadusi. Helena Pechter oli mõlemas koolis Mardi klassiõde. Tüdruk ütleb, et ta ei kartnud õpetajaid ei oma vanas koolis ega osanud neid ka Treffneris karta. «Ma olin harjunud sellega, et õpetaja on partner. Ja kui mõni raskus tekkiski, siis ma teadsin, kuidas probleemiga toime tulla. Ma ei jooksnud kinni.» Treffneri kooli usundiõpetuse ja filosoofiaõpetaja Toomas Jürgenstein on waldorfkoolist tulnud õpilaste avatud mõtlemist kõrgelt hinnanud. «Meile tuleb õpilasi paljudest koolidest ning waldorfi omad paistavad silma loomingulise ja dialoogilise mõtlemisega,» sõnab ta. Helena Pechter õpib Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis viiulit. Pahad koolivaheajad Kai Kerman ei katkestanud pärast üheksandat klassi oma waldorfkooliteed ja lõpetas samas gümnaasiumi. Temagi jätkab oma haridusteed praegu Tartu Elleri muusikakoolis. «Mulle meeldis meie kool nii väga, et sealt lahkumine ei tulnud kõne allagi,» naerab ta. Küll aga meenutab ta, kuidas üks haritud inimene temalt keset gümnaasiumiaega päris: «Tüdruk, kus sa õpid?! Kas sa tõesti loodad seal hariduse saada?!» Kai ahmis seda kuuldes õhku. Ainus, mis Kaile waldorfkoolis ei meeldinud, olid pikad suvevaheajad! Heiti Tobi lõpetas Tartu Waldorfgümnaasiumi eelmisel kevadel ja jätkab oma haridusteed Tartu Lennukolledžis. Ta eriala on õhusõidukite hooldustehnik, tegelikult tahab ta oma matemaatika riigieksami uuesti teha, et siis lenduriks kandideerida. Esimesse klassi pandi Heiti ühes Tallinna tavakoolis. Seal oli lisaks temale veel 36 õpilast. Ema võttis poisi varsti ülerahvastatud klassist ära ja viis Nõmme Waldorfkooli, kus oli ruumi lahedalt. X klassis õppis Heiti ühe aasta prooviks taas tavakoolis, aga visati sealt aasta lõpus välja, põhjuseks kolm puudulikku hinnet tunnisusel. Perekond kolis Tartusse ja poiss jätkas õpinguid Tartu Waldorfgümnaasiumis. See toimis. «Riigikoolis mõtlesin muudkui, kuidas ma ei taha sinna tundi minna, eriti, kui kippusin hiljaks jääma. Ma teadsin, et õpetaja hakkab karjuma,» meenutab Heiti. «Kui ma waldorfkooli hiljaks jäin, oli õpetaja õnnelik, et ma üldse tulin.» Ei taha nohikuks Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura on waldorfkooli lapsevanem olnud 1996. aastast alates. Ta nooremad lapsed õpivad VII ja XI klassis, vanem tütar lõpetas waldorfkoolis IX klassi ja õpib nüüd spordikallakuga tavagümnaasiumis. Erik Puura jutustab alustuseks mõned lood oma kooliajast. Räägib, kuidas üks laulmisõpetaja talle raamatuga pähe lõi ja kuidas üks teine, kehalise kasvatuse õpetaja ta kurtmise peale, et «pistab», vastu käratas: «Pista vastu!». «Ma olen pannud oma lapsed õppima waldorfkooli sellepärast, et ma ei taha, et neist tuleksid nohikud,» ütleb Stockholmi Tehnikaülikooli doktorikraadiga mees. «Ja ma olen absoluutselt kindel, et selles koolis on igasugune vägivald välistatud.» Erik Puura on veendunud, et waldorfkoolis omandavad lapsed oskused, mis neid kunagi elus hätta ei jäta. Nad ei seisa häbelikult nurgas, kui on vaja teha otsuseid. Neid ei ole äratümitatud suhtumisega, et need, kes halbu hindeid saavad, on elus luuserid. «Muidugi on ka tavakoole, kus õpetatakse loogiliselt mõtlema ja maailmast aru saama laiemalt, kui just kooliprogramm ette näeb. Ma ei taha vaidlustada koolisüsteemi. Aga õppevormide mitmekesisus on ühiskonnale vajalik!» rõhutab ta. Kas helge tulevik? Tartu Waldorfgümnaasiumi esimes lennus 2002. aastal oli kuus noort. Mis on elu neile inimestele toonud? Laura Saks töötab juristina. Ta on lõpetanud Akadeemia Nord´i, ja jätkab õpingud Tartu Ülikooli Õigusinstituudis. Sofja Merkuljeval on käsil magistatuuriõpingud Tallinna Ülikoolis andragoogika erialal. Töötab pangas. Tiit Kivisild on väga lootustandev ratsasportlane, kes treenib Belgias maailma ühe parima takistussõidutreeneri, hollandlase Henk Nooreni käe all. Kadri Roostna lõpetab sel kevadel Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, ta on kolmeaastase lapse ema. Magnus Urva on projektijuht ühes ehitusfirmas, Taavet Tamme asus pärast kooli tööle teenindusfääri.   Faktid ja numbrid Tartu Waldorfgümnaasium on keskharidust andev kool, mille õppekava toetab lapse eakohast ning mitmekülgset arengut. Kooliastmete lõpus arvestatakse riiklikus õppekavas nõutud õpitulemustega. Põhiaineid õpitakse 4 – 5- nädalaste tsüklitena 90 minutit kestvas põhitunnis. Lisaks on keele-, muusika-, kunsti-, liikumis- ja harjutustunnid. Õppetöö lahutamatu osa on sotsiaalseid oskusi arendavad tegevused (draamaõpe, sotsiaalpraktika linna lasteasutustes) ning kunstilis-praktilised ainetsüklid nagu näiteks vase-, naha-, savi-, puidutöö ja vitraaži valmistamine. Kevadeti toimuvad waldorfkoolide 5. klasside olümpiamängud. 3. ja 6. klassis tehakse riiklikke tasemetöid. 2006. aasta keskmised hinded olid 3. klassis: emakeel 4,4 ja matemaatika 4,6 ning 6. klassis: 4,4 ja 4,3. Põhikooli ja gümnaasiumi lõpus sooritavad õpilased riiklikud eksamid. Põhikooli eksamite tulemused on riigi keskmisest kõrgemad, gümnaasiumi riigieksamite tulemused riigi keskmisest madalamad. 1. kuni 8. klassini ei saa õpilased numbrilisi hindeid. Õpetajad kirjutavad tunnistusele sõnalise hinnangu. Tartu Waldorfgümnaasiumi pidaja on lastevanemate loodud Tartu Vaba Waldorfkooli Selts. Enamik lapsevanemaist on hästi kursis koolis toimuvaga ja oma lapse arenguga. Tartu Waldorfgümnaasiumis õpib praegu 188 last, keskmiselt 16 last klassis, 1. klassis on tänavu 21 õpilast. Praegu on koolis ka umbes 30 hariduslike erivajadustega last, kellega individuaaltundides töötab tugiõppe õpetaja. Eestis on waldorfkoolid veel Tallinnas, Viljandis, Arukülas, Põlva lähistel Rosmal. Tartu kool on ainuke waldorfgümnaasium. Eestis pole aga võimalik saada täielikku waldorfpedagoogikaalast väljaõpet. Faktide aluseks on 2007. aasta suvel läbiviidud lastevanemate küsitlus ning Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus. Kommentaar Hasso Kukemelk Tartu Ülikooli haridusteaduskonna dekaan Laias maailmas hõlmavad waldorf- ja vabakoolid koolitusturust 15 kuni 20 protsenti. Enamasti on need mõeldud lastele, kelle puhul tavakoolisüsteem ei toimi, kes on erilised. Eriline ei tähenda siinkohal mitte natuke rumalat või näiteks nõrga kuulmise või nägemisega õpilast. See tähendab õpilast, kes vajab tavalisest pisut teistsugust lähenemist. Need on ka hüperaktiivsed lapsed, kes võivad olla ülinutikad, kuid kes tavakoolis kipuvad jääma hammasrataste vahele. Muidugi käib waldorfkoolis ka täiesti tavalisi lapsi. Aga et waldorfkool oleks kool, kuhu kõik lapsed minema peaksid, seda ma ei ütle. Küll aga tahan rõhutada waldorfkooli erilist positsiooni ühiskonnas. See on vajalik alternatiiv. Mõneti on küll ka praegune kool juba läinud sellesse alternatiivsesse suunda seoses kohustuslike arenguvestlustega. Mis hinnetesse puutub, siis ühe kooli «viis» on teise kooli «kolm». Ja teise «kolm» on kolmanda kooli «neli». Samuti on iga õpetaja puhul lapsi, kes ütlevad, et talle selle õpetajaga koostöö ei istu. Sellepärast on kindlasti ka lapsi, kellele waldorfkool ei sobi, kes vajavad selget korda, kindlaid reegleid ja käske. Inimese arengut ei mõjuta mitte ainult kool. On kodu ja vanemad, sõbrad, kellega laps kokku puutub,  ühiskond või kogukond, mille kogemusi ta jagab. Kool on vaid üks mõjureist. Kool võib olla kehv, aga kui muud mõjurid on head, võib laps jõuda ikkagi väga kaugele. Ja vastupidi. Mis waldorfkoolilastele ette heidetakse, on see, et neil jäävad mingid asjad õppimata, et nad õpivad arvutama ja lugema hiljem kui tavakooli lapsed. See teeb vanemad murelikuks. Väidetakse ka, et waldorfkooli lapsed ei tunne kaua kella (ajast kinnipidamise mõttes) ning neil tekib sagedasti probleeme kodukorra ja reeglitega. Samas, kui inimesel on olemas motivatsioon, siis ta õpib selle kella- ja reeglitetundmise ruttu ära. Faktiteadmistes jääb waldorfkoolilaps üldjuhul tavakoolile alla. Eriti kui see kontroll teha tavakooli õppekava järgi. Waldorfkoolis on rõhk hoopis teistsugustel küsimustel ja probleemidel. Waldorfkooli õpilane tuleb koolisüsteemist välja aga terve närvikavaga, sest ta ei ole konkurentsitingimustes olnud. Ta on endaga enamasti rahulolev, ta usub endasse ja teab oma piire. Aga teisest küljest – see konkurentsi kogemine on teinekord väga vajalik. New Yorgi Ülikooli professorid väitsid paar aastat tagasi, et selliseid «erilisi» lapsi, kes vajavad alternatiivpedagoogikat ehk teistviiti kohtlemist, on nende ühiskonnas 14 protsenti. See tähendab, et eriline on iga seitsmes laps. Ma oletan, et meil võib see suhe sama olla. Millal mina oma lapse waldorfkooli paneksin? Mina hakkaksin oma lapse waldorfkooli panemist kaaluma siis, kui ma näen, et ta tavakoolis toime ei tule. Kui tal tekivad seal probleemid. Aga kuni sinnamaani läheksin kindlasti tavalist rada pidi. Kas soovitad lugu teistele lugejatele? Hinne: 4.5

Varem samal teemal: Waldorfkoolid arendavad nii pead, südant kui keha 2008-01-20 16:01

Hiljem samal teemal: Waldorfgümnaasiumi õpetaja vastab vastuväidetele (80) 2008-02-07 11:07

Helista : 7 390 300
Saada kiri e-mailile: tartu@postimees.ee