Martin Pau: Jobuvisioon
04.02.2008 16:49
Martin Pau, Tartu Postimees
Vaatamata sellele, et Kreisiraadio «Leto Sveti» kasuks andis laupäeval
hääle poolsada tuhat eestimaalast ja konkurendid kaugele maha jäid,
jätkub hammaste kiristamist, justkui olnuks tegu valimistulemuste
võltsimisega Gruusia presidendivalimistel, ilmselt tükiks ajaks.
|
| |
|
 |
«Leto Svet»
Kartulid,
oad, sibul,
lobster
mul on neist kõrini.
Suve valgus,
see on suve valgus
Suve valgus,
see on suve valgus. |
|
|
|
|
Muidugi on see halb lugu. Isegi väga halb. Mitte ainult viisiliselt primitiivne, vaid ka nõme oma diskolikkuses. Paraku ei kirgasta ka võiduloo taust. Riine Pajusaare «Ice-cold Storyt» võib Dave Bentoni eeskujul küll heaks pidada, kuid seda vaid supi üldise lahjuse tõttu.
Jah, Eurovisioon on eeskätt teleõu, mistõttu kepslemisel, grimeeritud musklitel ja veiklevail kostüümidel on võibolla suuremgi roll kui muusikal. Kuid siiski.
Proovigem hetkeks unustada Iiris Vesiku ülikena riietus, stiilne ja energiline Sullivan, lõiguti hea sõnastus Riine Pajusaare laulutekstis. Mis järele jääb? Juuuube primitiivne viis. Ja tõsiasi, et refräänis jäi solisti tõeliselt omapärasest ja omal kombel kenast häälest järele kähisevkahvatu piiksumine.
Aga Vesiku jumaldajail pole põhjust seda kurjavõitu ütlemist tõsiselt võtta. Sest ülejäänud finaaliseltskond oli veel lahjem. Ja selles ongi kogu probleem.
Kui Eurovisiooni Eesti finaali jõuab selline imal ja paduklieelik jubedus nagu Kristjan Kasearu ja Madis Muuli «Üksinduses» ning isegi keskmisest andekam helilooja Maian Kärmas võtab seda «Vikerhommikus» kiita, ei jää tõesti muud soovida, kui et Tallinna jalaväe väljaõppekeskuse üksik vahipataljon ei annaks reamees Kasearule enam linnaluba.
Veel parem, igaks juhuks võiks ka Muuli ruttu armeesse saata. Ehk leiab endas sõjaväelasepisiku ja saab seeläbi Eesti riigile kuidagi kasulik olla. Aga, paraku-paraku kõiki komponeerimishimulisi inimesi, kes usuvad end kirjutavat kuulamist väärt muusikat, ei suudaks meie väeosad mahutada. Järelikult tuleb olukorraga leppida.
Leppida tuleb ka neil, kes Kreisiraadio etteastes naerutavat jaburust ei näinud, ei tahtnud näha või on veendunud, et seda ei näe telehuviline Norras, Luksemburgis või Rumeenias. Ja mis siis? Vähemalt osa meist sai punnsuutäie naerda.
Eurovisioonilt, kaasa arvatud selle nii-öelda lauluvõistluse Eesti eelvoorust on aasta-aastalt nagunii üha ebatõenäosem midagi tõeliselt uudset ja ergutavalt paeluvat leida. Midagigi, mis ühel või teisel moel piinlikkust ei tekitaks. Need, kes sellest pilli- ja pulliüritusest tänaseni kunsti ootavad, peavad paratamatult jobutamisega kaasa minema või end fännklubi nimistust kustutama.
|
|
|
|
|
Kõik tänased
