Polemata pime põen paaniliselt privaatse panoraami puudumist perifeerse pompöösse paraadna pikiaknaist põhilinna profaanseile plekk-katusile poolkõrges päevalõõsas püsthoonete pimestavate peegelseinte peitusmängu peale. Umbes midagi seesugust oleks ehk võinud naljaga pooleks kirja panna Artur Alliksaar ehkki tunduvalt meisterlikumas sõnastuses , kui tal oleks jätkunud aega näha praeguse Tartu kesklinna alpide rahamaiaste õhunälga, sest õhk ei maksa ju mitte midagi. Pole tänini näinud ei suulises ega kirjalikus vormis ühtegi põhjapanevat seletust, miks on Tartu-suurusel mõnusal ülikoolilinnal vaja kõrghooneid. Ei olnud neid ka siis, kui ülikool 1970ndail aastail endale kesklinna kümnekorruselised ühikad ehitas. Ainult et siis keegi ei küsinudki seletust, või kui, siis teemal, mitu lifti me teile teeme. Selguse mõttes mainigem kohe, et ehitised on kõrghooned vaid sõltuvalt kohalikust kontekstist. Nii pole 1020 korrust suurlinnades veel mingi kõrghoone. Tartus aga küll. Pakun, et siin hakkab kõrghoone pihta alates 8.-9. korrusest. Võimuta arhitekt Ei küsi tänapäevalgi keegi liftide arvu, sest Tartus puudub linnaarhitekti sarnane institutsioon ja arhitektivastutusega linnakodanlik mõtlemine. Arhitekt Tiit Silla kompetents ei puutu siinjuures asjasse (või puudub tal väljund oma erialateadmiste rakendamiseks). Linnaarhitekt Arnold Matteuse aeg lõppes ju ka politikaansete mängude tõttu sellega, et kesklinn ehitati hrutovkasid täis. Moodsa vabaplaneeringulise arhitektuuri mehed nagu Raul Kivi, aga mitte ainult tema, olid need, kes tõid lisaks hrutovkadele linna generaalplaneeringusse ka vertikaaldominandi teema mitte ainult ülikooli Narva mnt «tornidega», vaid samade «vertikaalsete aktsentidega» mujalgi. Viimati oli linnaarhitekt kui arhitekt oma koha vääriliselt esindatud Martti Preemi ajal, kui ta oli ehituskunsti vallas aselinnapea staatuses. Praegu on arhitektuurne generaalplaan või linna üldplaan täiesti olemata. Selle planeeringu ja seda toetavate detailplaneeringute koha peal on vaid alade maakorralduslikud märkimised sõltuvalt sellest, kas need on äri-, üld-, või elamumaad. Mitte mingisugust kesklinna pilti, mis näitaks, kuivõrd seal nähakse ette ka ehituslikku ruumi kolmandas mõõtmes, ei ole. Aastaid selle eest vastustanud aselinnapea Anto Ili on pigem tühi koht, ühtegi jah- ega ei-sõna temalt ei kuule. Ka planeeringutega rohkem kursis olev alamametnik Indrek Ranniku ei suuda siin mingisuguseid oma arvamusi läbi suruda, sest kogu asi otsustatakse raekojas. Antagu mulle kui kõrvaltvaatajale andeks, kui ma midagi lapsemeelselt ära ei tabanud, aga kui selle linna sünnipärane kodanik võin rääkida, mis mulle meeldib või ei meeldi. Oleneb, kust vaadata Hoonete kõrguse teema on Tartu Postimehes õigupoolest juba mullusuvine. Aasta lõpus mainis veel kunstiteadlane Kaur Alttoa oma fotoretke, kus ta pildistas Tartu kesklinna mitmest suunast, rohkem aga väljastpoolt sissepoole. Ta jõudis järeldusele, et uued kõrghooned, sealhulgas planeeritavad kaksiktornid Atlantise ja Võidu silla vahele, ei varja mingilgi moel vanalinna vaateid. See on aga nähtavasti sügavalt ekslik järeldus. Vaateid on tegelikult nii seestpoolt väljapoole kui ka väljastpoolt sissepoole. Seestpoolt väljapoole pole vanalinnast vaadates ju midagi varjata peale Annelinna masselamuehituse. Samas on ilmetute kõrghoonete tehnoloogiline skelett sellises kontrastis vanalinna muhedusega, mis silmakriipivalt riivab vanalinna terviklikkust. Turuhoone on juba niikuinii putkaks muutunud. Need kaks pooleldi oktagonaalset torni seal Atlantise kõrval ei oleks arhitektuurselt üleüldse mingisugused pärlid, pigem tavalised kastid. Järjekordse soome arhitekti palkamine kinnisvaraarendajate poolt viitab sellele, et nad pole 1970ndate aastate stiilse arhitektuuri, Voldemar Herkeli projekteeritud Kaunase restorani ärarikkumisest mitte midagi õppinud ning ehitusalast maitset ilmselt ka ei ole. Mis siis, et sundseisu pandud Herkel hoone värdistamisega nõus oli. Rohkem tänavaruumi Samamoodi on vaadetega väljastpoolt sissepoole. Hiljuti Tigutorni (mis näeb küll punase katuse tõttu välja rohkem Kremli tornina või akende tõttu muumimajana) avatud uste päevade puhul tehtud foto Linnalehes selle hoone ülakorruse aknast projitseeris Jaani kiriku tornikiivri täpselt Plasku torni otsa. No missugune naljakas vaade, eks ole. Rääkimata kadunud vaadetest Annelinna poolt või sealsetest majadest. Neid enam pole. Varem oli sealtpoolt vaadete ainuke häiriv kõrvalmõju keskkatlamaja oma korstnaga. Nüüd jääb kohati mulje, et Tartu vanalinnal on ees mingi tööstusrajoon või moodsama sõnaga tööstuspark. Plaskul oli veel mingisugunegi vormielegants, ent see klaas- ja plekkpindadega kompleks ta ümber on kõike muud kui nauditav arhitektuur. Siit ka mulje, et peaarhitekti Tartul enam pole ning kõikjal võtavad võimu järjekordsed seljovkad. Linnakodanikuna sooviksin näha rohkem tänava- ja ühiskondlikku ruumi. Kõik need hooned, kus kvartali pikkuselt on vaid üks sissepääs hoonekamakasse, viitavad sellele, et see ruum ei ole mõeldud jalakäijale ja autota linnakülalisele. Meil võib küll olla põhjamaine kliima ning tarvidus siseruumide järele, aga siis peaks seda toetama kõikvõimalikud kaetud jalakäijate sillad või tunnelid. Need aga veeretatakse linnakassa kaela. Küll oleks hea tunnel otse turuhoonest valmivasse konverentsikeskusesse Riia tänava alt. Kahtlen, kas seda üldse on kunagi kaalutudki. Keegi ilmselt ei pidanud võimalikuks. Annaks jumal, et ma eksin. |
Kõik tänased
