Seadused toimivad, kui need on mõistlikud ja arusaadavad. Vägisi, vaid käskude ja keeldudega, on raske edu saavutada. Nii on ka vildaka jäätmeseadusega, mis ei tee au tegijatele ega kehtestajatele ning on paras peavalu täitjatele, kuigi abilinnapea Margus Hansoni väitel see tartlastele uuest aastast lisaprobleeme ei tekitavat (TPM, 3.12). Juba kolm aastat tagasi võis oletada, et nii seaduses kui ka linna jäätmehoolduseeskirjas olevad käsud ja keelud ei hakka kiiresti ja iseenesest toimima, sest kõik kohustused pole kõigile linnakodanikele arusaadavad ja vastuvõetavad. Edu saavutamiseks oleks pidanud mitu korda rohkem vaeva nägema elanikkonna keskkonnateadlikkuse arendamisel ja ka motiveerimisel. Linnale tulus Jäätmeseadusest tulenevalt on olmejäätmete sorteerimise korraldamine linna kohustus (§ 31). Linna jäätmehoolduseeskirja kohase organiseeritud jäätmekäitluse eesmärk on jäätmetekke teadlik vältimine ning sorteeritud jäätmete taaskasutusse ja töötlemisse suunamine. Kahjuks just siin on linnavalitsuse vastavate lülide töös vajakajäämisi. Sorteeritud ja taaskasutusse minevate jäätmete osa üldkogusest pole märkimisväärne ja nii ongi tekkinud vajadus üha uute prügilate järele. Linnavalitsuse tegematajätmised maksavad aga kinni jäätmetekitajad. Kui jäätmeid ei sorteerita, suureneb prügilate koormus ning nende mittevastavus nõuetele tingib saastetasu määrade tõstmise. Kahjuks on nii juba juhtunud Aardlapalu prügilaga ja alates 2009. aastast seal saastetasu peaaegu kahekordistub. Kurioosne on siinjuures asjaolu, et linnakodanikud peavad murelikult rahakotti kergendama, kuid linnale on see tulus, sest 75 protsenti saastetasust laekub ju linnaeelarvesse. Ulatuslikum jäätmete liigiti kogumine käib MTÜ Pakendiringlus linna territooriumile paigaldatud vanapaberi- ja klaasikonteinerite kaudu, neile lisanduvad MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon kaupluste ja ühistute juurde paigutatud pakendikogumispunktid. Paraku kaovad kaupluste likvideerimisel ka konteinerid ja näiteks Tamme linnaosas ja Supilinnas neid enam polegi. Linn peaks siin küll tõhustama kontrolli ja jälgima, et eramutega asumites oleks selliseid mahuteid iga 300 meetri ulatuses, nagu seadus ette näeb. Rohkem on odavam Olmejäätmete sorteerimise vajalikkuse teadvustamine eramute asumites on olnud puudulik, kui mitte arvestada mingi teabega voldikute postkastidesse panemist. Inimesed vajaksid siiski praktilisemat juhendamist, kas või biolagunevate jäätmete komposteerimisel. Et juhendada, peab teadma, ja ka linnavalitsuse vastava talituse spetsialistid võiksid selle endale selgeks teha. Kehtima hakkavas muudetud jäätmehoolduseeskirjas (§2.2.1) loetakse segaolmejäätmeteks jäätmeid, millest on liigiti eraldatud suurem osa taaskasutatavaid ja ohtlikke jäätmeid. Mõni paragrahv edasi (§4 p 1–9) keelatakse aga täielikult nende ja veel paljude muude jäätmete mahutitesse panek. Kui suur on see suurem osa ja mida siis ikkagi mahutisse panna? Jäätmeteke sõltub suuresti sissetulekutest, tekitaja võimalustest vältida, vähendada või likvideerida jäätmeid kohapeal ja kindlasti tema keskkonnateadmistest. Paljudel majaomanikel on võimalus suuremast osast (kuni 70%) olmejäätmetest vabaneda kohapeal põletades (paber ja puit, 28,6%) ja kompostides (biolagunevad, 42,1%). Väiksema sissetulekuga kodanikel pole aga võimalustki tekitada jäätmeid jäätmekavas määratletud kottide ja konteinerite täiteks, mida siis korrapäraselt ära veetaks. Kahjuks soosivad käitlusettevõtjate teenustasud jäätmete suurtootjaid. Saastetasu tõusuga hakkavad 7. piirkonna (Annelinn) elanikud 50-liitrise koti prügiliitri veotasuna maksma 66 senti, 140-liitrise mahuti puhul 37 ja 240-liitrise mahuti omanik 26,5 senti – nii ikka edasi alanevas joones. Selline teenustasude süsteem on ilmselgelt läbi mõtlemata ja isegi seadusevastane, sest soosib jäätmete tekitamist ega soodusta ka jäätmete sorteerimist. Veelgi taunitavam on see, et vähese prügi tekitajad maksavad kaudselt kinni ka prügiga priiskajate toodangu. Mõttetöö tulevikuks Jäätmeseaduse jõustumisest peale on vaidlusi tekitanud kohustuslik jäätmevedu vähemalt kord kuus, mis on vesi käitlejate veskile. Kuna prügi eest makstav osa teenuse hinnas on ainult 20–30%, siis on kasumi saamiseks tähtis marsruudile jäävate klientide rohkus ja veokordade hulk kuus. Seetõttu tulebki iga kuu üle anda ka poolik prügimahuti või tagasihoidliku kilekoti sisu ning kohustuslikust 12 korrast aastas on saanud kohustuslikud 13 korda. Ent elanikkonna võimest jäätmehulka vähendada jääb väheks, kui sellele ei aita kaasa tootjad ja kauba maaletoojad. Seadus on neile küll pannud kohustuse kasutusele võtta kestvad ja taaskasutust võimaldavad pakendid, kuid seni on see olnud neile võõras mure. Viimaste aastate põhipakendiks on saanud kile, mis ei kõdune ega mädane ja on muutunud tõeliseks nuhtluseks. Juba lähimas tulevikus on aeg pead tööle panna ja mõelda jäätmetest saadava energia kasutamisele. Mõttetu on ju kulutada hunnikute viisi raha uute prügilate rajamisele ja jäätmete mulla alla matmisele. Veest ja õhust oskame energiat toota, kuid seda maast üles korjata kahjuks ei oska. Kiiremas korras on vaja ehitada jäätmepõletustehas ja saadav energia suunata kodude soojendamiseks ja valgustamiseks. Samal teemal: prügi sorteerimine, TPM, 21.11., 3.12., 4.12. |
