| |
|
 |
Päeviti on Laguja koolimajas üsna vaikne. Tõenäoliselt teeb siis siia asja ainult endine koolijuhataja ja õpetaja Imbi Tanilsoo, kelle hooleks on halupuude tassimine ja ahjude kütmine. Õhtupimedas süttivad aga akendes tuled ning nende taga algab seltsi- ja huvielu. Kui astuda majasisese sebimise seest õue, võib mõnekümne meetri kauguselt puude otsast kuulda kaku kiledavõitu häält.
Foto: Sille Annuk |
|
Koolita kooli täidavad trummimürts ja aeroobika
(4)
05.12.2005 00:01
Martin Pau, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Sügavasse pimedusse mattunud Sassi küla keskel tundub
säravate silmadega koolimaja lootusrikka ja tegusana, kuigi koolitunde pole siin
olnud juba poolteist aastat.
Välisukse kõrval seinal on kuulutusi sihtrühmiti ja kõigile. Sügislehevihmas kümblev piiga suurel plakatil kutsub kõiki huvilisi fotoringi. Väiksemad teadaanded teavitavad, kuidas kasutada maja ette toodud pakendikonteinerit, millal on doktor Kuke vastuvõtuajad ning millal toimub kristlik pühapäevakool. Kunagises klassitoas, kus tahvelgi veel seinal, istub dressipükstes ja T-särgis endine koolijuhataja Imbi Tanilsoo, kelle Nõo vald kooli kinnipanekuga kütjaks taandas. «Oi, see on nii valus küsimus,» tõrjub ta pärimisi selle kohta, kuidas Nõo põhikooli filiaaliks muudetud algkool vaikselt välja suri. Valmispandud videokassetiga ootab Tanilsoo mittetulundusühingu N-klubi teisi liikmeid kepslema ja keha väänutama. Seda nimetatakse aeroobikaks ja N-klubi tähendab äraseletatult Laguja naisseltsi. Kõige tublimad aerooblejad elavat Etsaste külas. Räppivad inglid Klibadi-klobadi kablutavad trepist alla neli õueriietes poisijõmmi ja kaovad viirpuuheki taha öhe. Nad tulevad arvutitoast, kus on krooniline ruumipuudus. Kaks arvutit, aga kuus, kaheksa või kümme poissi korraga. Praegu jäid sinna paeluvaid kõmmutamismänge klõbistama Alvar Annok Ketneri külast ja Raido Valdmäe Sassi külast. «Ei, meil on kord majas,» vastab Tanilsoo küsimusele, kas mängukire lummuses vahel mõnel väiksemal poisil ka nina veriseks lüüakse, et koht kompuutri taga priiks teha. «Keegi kuri paks õpetaja käib vahepeal neid siin sõimamas,» naerab naine. Koolimaja kõige tagumisest nurgast kostab trummikolinat. Läbi jahedavõitu koridori hääle suunas liikudes kuuleb ka laulusõnu: ees-maas-päeeev! tei-sii-päeeev! kool-ma-päeeev! nel-jaa-päeeev! Vahelduvas ja hüplikus rütmis, mis meenutab ühtaegu fankit, punki ja räppi, annavad 11-aastane Signe ja 12-aastane Tuuli läbi mikrofonide teada, milleks konkreetselt üks või teine nädalapäev on mõeldud. See on tüdrukuteansambel Plixid: 11-aastane Signe Valdmäe ja 12-aastane Tuuli Tigane, kes laulavad, 13-aastane Kaire Poolakese, kes lööb trumme, ja 14-aastane Kadri Tanilsoo, kes manab süntesaatorist esile vähem või rohkem kosmilisi tämbreid. Järgmises loos ilmneb neiukeste vutihuvi. Jalgpalli mängime suvel. Mis sest, et oleme plikad. Jalgpall meeldib meile kõigile. Meil kõigil on olemas jalgpall. Muide, varem oli bändi nimi Angels 001, aga siis leidsid tüdrukud, et kui laulud on eesti keeles, peab olema ka nimi emakeeles. Sestap läks bänd laiali ja tuli kohe uuesti kokku samas koosseisus. Samamoodi nagu Claire’s Birthday moondus Ruffuseks, mäletate ju küll. Ainsa meeshingena on oma põlvedele basskitarri haaranud bändi ellukutsuja, piigadest kaks ja kolm korda vanem Guido Veidenbaum. Ta elab koolimajast paari kilomeetri kaugusel Kääni külas, on Nõo vallavolikogu liige ja kodukandis tuntud eeskätt Laguja regionaalprügila projekti uputajana. Veidenbaumil oli Tartus rokkgrupp Dharma Bums. Selle hääbudes jäid üle trummid, klikiaegne helivõimendus ja mikrofonid. Et abikaasa Kristina Veidenbaum oli juba katsetanud kohalike laste peal folkloori- ja ajakirjandusringi, jätkus Guidol julgust alustada trummikooliga. Sellest võrsus bänd. «Ma tahan, et minu ümber kasvaks normaalsed inimesed,» kostab Guido uurimise peale, miks ta oma vabadel õhtutel koolitüdrukutega jändab. «Kui igaüks viitsiks natukenegi noortega tegeleda, ei saaks enam keegi kellegi kohta öelda, et noorus on hukas. Iga karu on võimalik tantsima panna.» Kristina ütleb hiljem, et kui trükkalimuredest roiutatud Guido õhtuti Tartust koju vaarub, piisab tal vaid paariks tunniks koolimajja põigata, et naasta säravate silmadega. «Need lapsed on nii ägedad, nii aktiivsed,» kiidab Kristina. «See nende huvi ärgitab igaüht viitsima.» Ja Guido viitsib rohkem. Ta hankis omavalitsusfondist 10 000 krooni, ostis mitukümmend meetrit mustvalget filmi, fotopaberit ja kemikaale, tõi kodust isikliku suurendusaparaadi ja fotovannid ning pani käima fotoringi. Igareedese koolimaja pimikus sitsimise kõrval, millest enamik praegusi teismelisi võib kuulda oma isadelt vaid romantilisi mälestusi, korraldab Veidenbaum poistele-tüdrukutele ka fotomatkasid. Aktivistid tahaks kindlust Seltsielu edendamise eest Laguja kandi aktivistid tasu ei saa. Veidenbaumi sõnul oleks parim palk see, kui vallavalitsus annaks lubaduse, et vana koolimaja jääb pikemaks ajaks, näiteks kümneks aastaks, kogukonna ühiskasutusse. Et küla peal ei leviks enam jutud maja mahamüümisest.
|
