Anne Veesaar: ma olen tõesti õnnesärgis sündinud
06.11.2006 07:15
Aigi Viira, SL Õhtuleht
«Mul on nüüd kaks sünnipäeva – 4. juuli ja 4. november,» õhkab näitleja Anne Veesaar laupäeval juhtunud maanteetragöödiat meenutades, kui ta murtud ninaluu ja puuduva hambakrooniga Tartust Tallinna tagasi sõitis. |
| |
|
 |
Anne Veesaar.
Foto: Mihkel-Markus Mikk/SL Õhtuleht |
|
|
| Et ta õnnetusest, kuhu tema hea kolleeg Dajan Ahmet oma elu jättis, hing sees, välja tuli, on Anne sõnul kinni ühes: «Ma olen tõesti õnnesärgis sündinud!» Kui komöödiateatri lavastuse seltskond end laupäeval pärast kesklõunat Tartusse etendust andma asutas, rebinud Marika Korolev Annet varrukast ja kutsus teda enda kõrvale istuma. Et lobiseda, kirjutas SL Õhtuleht. «Oleme terve suvetuuri aegu kõrvuti istunud, aga seekord ma ei läinud. Ise ka ei tea, miks. Lihtsalt lambist. Ütlesin talle, et lähen istun tagaistmele – saame sealtki juttu rääkida,» pajatas Anne. «Ja siis tuli Dajan ning istus Marika kõrvale. Mujale polnud istuda. Seal võinuksin istuda mina. Nüüd leiangi, et mul on kaks sünnipäeva: 4. juuli – see pärispäev ja nüüd ka 4. november.» Anne, ehkki murtud nina ja kangete kontidega, oli eile pärast õnnetustki veel pööraselt optimistlik, nagu alati. Isegi tol koledal õhtul suutis Anne, kes Tartust liinibussiga tagasi Tallinna sõitis, enda olukorrale iroonilis-humoorikat varjundit lisada: «Mul on kõik hästi, ninaluu on katki, silmad nii paistes, et ei näe suurt midagi ja üks hammas puudu. Kuid – see oli kõigest hambakroon. Mu hambaarst juba helistas ja esmaspäeval lähen ta juurde vastuvõtule.» Küll ei olnud kaugeltki koomiline see, kuidas autokatastroofi läbi teinud näitlejanna Tartu bussijaama ilmus. «Mul on kõik riided verised ja püksiperse ka suisa lõhki, et tagumik väljas… Ma ei kujuta ette, mida küll inimesed võisid mõelda!» rääkis Anne laupäeva õhtul. «Rääkimata sellest, et nägu on ka sinine. Tahtsin siis enne bussileminekut tualetti minna – see maksab Tartu bussijaamas kolm krooni. Proua, kes seal raha kasseerib, tormas mind kohe kallistama. «Kuulsin raadiost õnnetusest, hea, et teie, Anne, elus olete!» Ta raputas mind. Mina vastu: «Ai-ai, valus! Tahaksin lihtsalt pissile!». Ta ei võtnud minu käest isegi kempsu kasutamise eest raha.» Kuid vaatamata optimistlikule hoiakule on Anne šokk mõõtmatu: ööl vastu pühapäeva kordus tema katkendliku une ajal hetk, mis järgnes kahe auto kokkupõrkele ikka ja jälle. Ning Tallinna ja Tartu vahet keeldub ta edaspidi väikese autoga sõitmast kohe päris kindlasti. Ei julge enam. |
