Annika arvab, et istub suure hunniku juhtmete otsas ja alles kogub ennast. Praegu ei oska ta midagi öelda. See «juhtmete otsas istumine» on Annikal kujund. Mõned tabavad selle ära, teised on korraks segaduses. Ivo teiste keskel ei ole. Talle ei meeldi niimoodi ühe koha peal püsida ja jutujärge oodata. See on aja raiskamine. Ivo käib ruumis edasi-tagasi, nina inglise keele õpikus. Loeb poole häälega teksti. Kostab päris hea ja õige hääldus. Ehari jõuline kõne Eharil on seljas sini-valge T-särk, ta näeb treenitud ja popp välja. Ehar lausa ootab, et jutujärg temani jõuaks. «See siin ei ole hullumaja, see on päevakeskus,» alustab ta ja vaatab enda vastas istuvale reporterile väga teravalt otsa. «Siin käivad inimesed, kes vajavad vaid natuke juhendamist. Aga nad on täpselt samasugused inimesed kui teised,» selgitab ta. «Jah, mul on olnud peaoperatsioon. Jah, ma olen võtnud rohtusid. Aga kodus on mul igav ja kui tööl olen, siis jooksen ennast vahel lausa segaseks. Siin ma puhkan ja saan teada, mida ma ise teha tahan.» Ehar käib päriselt tööl nagu kõik teised inimesed. Ta on ostukeskuses kärude paigutaja. Selveri laadapäevade ajal on Ehar müügisaalis strateegiliselt vaat et kõige olulisem töötaja. «Te kirjutage jah meist. Nii hea, kui keegi ka meie elu vastu huvi tunneb,» ütleb Ehar. Fenomenaalne Ivo Tegevusjuhendaja Camilla Meister küsib vahepeal Ivo käest, kas tal pallid ka kaasas on. Ivo ütleb, et on. Ivo on suurepärane žonglöör. Ta suudab palle õhku loopida ja neid seal ringlevana hoida nii kolme-, nelja- kui ka viiekaupa. Enne kui Ivo fotograafile poseerima hakkab, selgitab ta viisakalt, milliseid vigu on pildistajad varem teinud, ning õpetab, kuidas neid vältida. Et objektiivi tuleb hoida rohkem pallidel, mitte žongleerija kehal. Siis tuleb pilt parem. Postimehe fotograaf Sille Annuk pildistab, nagu jaksab. Ivo žongleerib aina uhkemate kaarte ja rohkemate pallidega ning jääb lõpuks fotograafi tööga rahule. Tuleb pärast veel Sille käest uurima, millised ta fotokaamera omadused täpsemalt on ja kui palju see pilte mahutab. Ivo hakkas pallidega tegelema 10-aastaselt. Ta neurolingvistika terapeut oli seda soovitanud. Terapeut oli öelnud, et žongleerimine aitab ta vaimuhaigust leevendada ning aju poolkerade vahelist koostööd parandada. Just täpselt niisuguste lausetega Ivo oma haigusest ja pallidest räägibki. «Mul on olnud 50 esinemist,» teab Ivo, kes oli mitu aastat ühe Tartu tsirkusestuudio liige. Ivo on üldse fenomenaalne. Ta mängib flööti ja improviseerib klaveril. Flööti on noormees õppinud, klaverit mitte. Tegevusjuhendaja Camilla Meister imestab, et kui Ivo klaveril akorde võtab, siis kõlavad võetud helid alati kokku. Annika, Marika ja Egert Annika on vahepeal oma mõtted juhtmetest üles leidnud. Ta ütleb, et siin Staadioni tänava päevakeskuses käib koos üks rõõmus ja vahva seltskond ja et on täitsa lahe. «Siin ei ülbitse keegi,» märgib tüdruk. Küsin, kas siis mujal ülbitsetakse. Annika vastab, et tegelikult see ei huvita teda, mida teised arvavad, aga jah, ülbitsetakse küll. Marika lisab, et kui ta kodus teki all istub, rohukarbid pihus, siis on tal peas ainult halvad mõtted. Kui ta aga päevakeskusesse tuleb, saab ta halbadest mõtetest jagu. Talle meeldib käsitööd teha. All korrusel on kangasteljed, saab vaipa kududa. Või voolida. Egert ei oska ei kirjutada ega lugeda. Aga nii mõnigi mitu kõrget kooli läbi käinud mees võiks Egertilt viisakust ja abivalmidust õppida. Liialdamata! Egert on väga soe ja hea suhtlemisoskusega isiksus. Ants on see-eest hästi asjalik. Tema jutustamistunnis ei käi, teeb aga hoolega tööd. Kui kellelgi on vaja midagi lammutada, puid riita laduda või ehitus- ja elektritöid teha, kutsuge julgesti Antsu. Ants ise ei häbene oma vaimse tervise keskuses käike mitte üks raas. Julgustab hoopis kõiki probleemides olijaid julgesti abi küsima. «Probleemid selleks ongi, et neid ületada. Ega te keegi tea, mis juhtuda võib. Terve elu on kände täis!» märgib nii mõndagi kogenud Ants. Rohelised niidud Ootamatult ilmub Ilme. Ilme on säravate-säravate silmadega naine, oma aiast toodud sügislillede bukett käes. «Need on teile!» ütleb ta. Ilme elas viis aastat tagasi läbi raske depressiooni. Ütleb, et nii sügavas augus ei olnud ta enne olnud, aga arstide ja sõprade abiga rebis sealt end välja. Kui karaoketund pihta hakkab, haarab Ilme esimesena mikrofoni ja laulab ilusa heleda häälega: «Kord olid niidud rohelust täis...» Vaimse tervise hooldekeskus • Sihtasutuse Vaimse Tervise Hooldekeskus missioon on võimaldada psüühiliste erivajadustega inimestel säilitada või paranda nende toimetulekut igapäevaeluga nii, et nad on edukad ja rahul nende enda poolt valitud keskkonnas võimalikult vähese professionaalse sekkumisega. • Keskus asub Tartus Staadioni 52. • Päevakeskus, mille klientidest siin loos juttu, on vaid üks osa Staadioni tänava töö- ja rehabilitatsioonikeskusest. • Maja kolmest korrusest vaid üks on päevakeskuse kasutuses, kaks esimest on töiste tegemiste jaoks. Umbes sellises proportsioonis on ka vaimse tervise hooldekeskuse kliendid tööga seotud. • Ülemaailmsel vaimse tervise päeval, 10. oktoobril kell 10 avatakse Tartus Dorpati konverentsikeskuses fotonäitus vaimse tervise hooldekeskuse klientide elust ja töödest. • Fotode üks autoreid on Ott Otsa, kes on ise vaimse tervise keskuse klient. Pildid jutustavad elust hooldekeskuse puidu-, käsitöö- ja pesutoas ning muudest tegvustest. • Näitusega püüavad vaimse tervise hooldekeskuse töötajad ja kliendid aidata teistel inimestel eelarvamustest vabaneda ning vaimse tervise probleemidega inimestesse positiivselt suhtuda. |
Kõik tänased
