Annelinlased saavad ka edaspidi sõita otse raudteejaama, nende koolilapsed Miina Härma gümnaasiumi. Tähtverelastel püsib side raudteejaama, südalinna ja Annelinnaga.

Kõige halvemad on muudatused, mida tehakse muutmise enda pärast. Kui aga siiski on selliseid vajadusi, mis ei lähtu ainult bussifirma, mõne ärirühma või partei huvidest, vaid tarvidusest muuta paremaks tartlaste liiklusolu, siis mingu aruteludeks linnavalitsuse ja linnakodanikega suheldes kas või pool aastat või aasta. Midagi hullu sellest juhtuda ei saa, saab tulla üksnes kasu kodanikele.

Koolilapsed hädas

Kogu Tartu liikluse laiemale taustale viitab Mari-Liis Hüvato artiklis «Üheksa korda mõõda, üks kord lõika» (TPM, 13.08.): «Raudteejaam ja bussijaam peaksid olema siiski pühad kohad, kuhu peab ligi pääsema kiire ja hästi toimiva ühistranspordiga.»

Just nimelt. Tartu ei ole linn ainult tartlastele, vaid Tartu teadus ja kultuur on ammugi kandnud linna euroopalikule kultuurikaardile. Siia reisib olgu turistidena, õpinguteks või konverentsideks arvukalt välismaalasi, veel suuremal hulgal aga meie oma eesti õppureid.

Tartu häbikohti on raudteejaam ja selle ümbrus – sisuliselt ju osa ajaloolisest Tartu kesklinnast.

Üksnes Eesti ja Tartu vaesus sai õigustada ajaloolise raudteejaama andmist erakätesse. Nüüd seda küll põlengu tagajärgedest taastatakse, kuid Tartu jaamas rongi pealt maha astuda on üsna troostitu. Pealegi ei leidu kogu selles linnaosas ei ühtki korralikku kaubanduskeskust ega toidupoodi.

Taksod on kalliks läinud, bussi tuleks kaua oodata. Rongilt kesklinna poole samme seadva reisija teele jääb esimesena viinapood (kunagine raudteepood) koos selle ümber tuiavate joodikutega. Sealsamas on Tartu ja Eesti eliitkoole Miina Härma gümnaasium.

20. bussiga saab nüüd küll näiteks Annelinnast Kuperjanovi peatusesse, kuid miks ei saa koolilapsed ühegi bussiga koolist tagasi Annelinna? Ega ikka ei peaks eeldama, et kui juba eliitkool, siis olgu ka igal lapsel autoga vanem kooliukse ees ootamas.

Tegelikult ei saa jutt olla üksnes Miina Härma gümnaasiumist. Et koolidesse võetakse õpilasi konkursi alusel üle linna, siis tuleb tagada õpilaste jõudmine ühistranspordi otseliinidega kõigist suurematest linnajagudest koolideni ja tagasi. Kui monopoolne GoBus seda ei suuda, siis ehk võiks mõelda mõnele teisele bussifirmale, kes on seda valmis tegema.

Tasuta või odavat koolitransporti praktiseeritakse laialt USAs ja paljudes teistes maades. Ei oleks liialdus kujutleda koolibusse liikumas ka Tartus, lapsi ohutult kooli ja koju toimetamas.

Rongiga Riiga?

Minule on küll selge, et kui Eesti ja Tartu tahavad oma arengus püsida euroopalikul joonel, siis peab siinne kommunikatsioonide eest vastutav kas üleriigiline või kohalik logistika tegema erilisi jõupingutusi, et tagada eri transpordiliikide sujuv ühendus. Eeskujusid jagub külluses. Mul on parimad mälestused sellest, kuidas Hamburgi lennujaamast bussiga Kieli sõites oli juba bussist võimalik Kieli takso vastu tellida, mis kolme euro eest (inimese kohta) toimetas su mis tahes paika Kieli linna piires.

Seevastu teeb nukraks abitus, mida lõunaeestlasest või tartlasest reisija kogeb Tallinna lennujaamas, iseäranis hilisel õhtutunnil lennukilt saabudes. Kas tõesti on nii keeruline vahetada teavet bussijaama ja lennujaama vahel, et sealtsamast mööda sõitvad bussid vajadusel peatuksid ja Lõuna-Eesti poole minejad peale võtaksid?

Raudteetranspordi arenemine ja laienemine on Eestile euroopalik paramatus. Edelaraudtee ongi liikuma pannud täiendavad reisirongid Tallinna ja Tartu vahel. Reisijate puudust neis ei ole, rongisõidu võimaluse näikse olevat avastanud ka Eestit väisavad välismaalased. Viimastele on ainult raske seletada, miks ronge nii vähe käib ja miks Tartust rongiga Riiga ei saa.

Tartu kui vana Liivimaa põhjapiirkonna keskuse prioriteete peaks olema teha kõik selleks, et õhutada vabariigi valitsust astuma tõhusaid samme Tallinna–Tartu–Riia rongiühenduse võimalikult kiireks taastamiseks. See tooks uut elu kogu Lõuna-Eestisse, looks soodsaid alternatiive Lõuna-Eesti suhtlusel muu Euroopaga.

Mis seda takistab? Läti ei ole ju Venemaa, lätlastega peaks saama asju ajada. Või ma eksin? Võibolla Eesti-Läti ühistööd ses suunas juba käivadki? Ehk on koguni paika pandud kuupäev, mil Tartu – Riia rong pidulikult sõitma pannakse?

Kardan aga väga, et eriti kaugemale viisakast nentimisest, et seda ja seda oleks vaja teha, Baltikumi ministrite kohtumistel jõutud ei ole. Ei ole tähele pannud, et mingeid mastaapsemaid tegevuskavasid oleks maha märgitud.

Mis siis Tartu juhid peaksid tegema? Lihtsalt ootama – nagu vabariigi valitsus Tallinnaski –, et asjad iseendast korralduvad, raudtee imeväel rööpasse saab? Ma küll ei tahaks seda uskuda. Kui Põhja-Eesti ärihuvidele on vastumeelt näha Eesti arengut lõuna suunas, kas siis ei võiks Tartu linna esindus ette võtta bussireis Riiga, et sealsete juhtidega otse ja silmast silma arutada, kuidas rongid lõpuks Liivimaal jälle käima panna? Kui Tallinn ei saa hakkama sellega, et käivitada strateegiline europrojekt, siis ehk võtab selle enda peale Riia?

Jutud ja unistused

Tartu mõõtkavas on abilinnapea paaril korral teinud vihjeid trammile kui väljapääsule. Kas see on lihtsalt ühe linnajuhi uitmõte või on seda tõsisemalt arutatud? Ka seda linnakodanik tänaseni ei tea. Kas Tartul oleks trammide käikupanekuks reaalset jõudu? Ja kuidas trammiga üle Emajõe saada?

Veel väiksemas plaanis ei tohiks küll mingeid takistusi olla, et üht-teist märgatavat tehtud saaks. Kus on ikka tugev ja püsiv autoliiklus, seal ei ole jalakäijate reguleerimata ülekäigukohad mingi lahendus.

Kui New Yorgis on igal tänavanurgal foorid, mille tulesid mootorsõidukid rangelt respekteerivad, siis mis tuli on takus väikelinna Tartu autojuhtidel, et foori taga rahulikult oodata ei mallata?

Asi polegi ehk juhtides, vaid pigem liikluskorraldajates, kes juhtidele kihutamiseks kiusatusi loovad, nagu need õnnetud reguleerimata ülekäigurajad, kuhu jalakäija astub selleks, et kohe jälle ehmunult tagasi tõmbuda. Mingi veider tants keset tänavat. Kurb ka, eriti kui väiksematele lastele mõelda.

Aastapäevad tagasi oli kuulda, et Tartu rajab kilomeetrite viisi teid jalgrattureile. Mitu kilomeetrit valmis on, ka seda võiksid ajakirjanikud linnajuhtidelt aeg-ajalt küsida. Tartul jääb selles suunas veel palju teha, alates kõnniteede kõrgete äärekivide kõrvaldamisest kohtades, kus jalgrattureil on luba üle sõidutee sõita. (Selles on näiteks Pärnu Tartust märgatavalt ette jõudnud.)

Edasi võiks unistada rongijaamast, kus politsei kindla valve all on rattakuurid. Saabuvad rongilt tudengid, võtavad oma rattad, sõidavad, kuhu vaja. Nagu mis tahes suuremas Hollandi linnas… Astuvad rongilt maha turistid Pariisist, Londonist, Berliinist ja Riiast, saavad peavarju raudteejaama lähedal hotellis Jurjev ja sõidavad sealtsamast trammiga Tartu südalinna kaema….