Tallinn kulutab sel aastal lasteaedade mänguväljakute laiendamiseks ja täiendamiseks ligemale 20 miljonit krooni. Tartul on selleks otstarbeks võtta ainult 1,2 miljonit. Kohatu võrrelda. Küll aga võiks tartlaste enesetunnet parandada väljavaade, et meie kutsutud ja seatud ületavad pealinna kolleege ärksama vaimuga. «Tere, kasvatajatädi! Vaata mind – ma olen nüüd õpilane.» Nähes endist kasvandikku, kes kõigest päeva või kaks kooliõpilase seisust nautinud, ei jäta rõõmuhelk kasvataja palet puudutamata. Esimesel koolikuul ja -aastal ei kesta tunnid kaua, peaaegu pool päeva jääb üle. Kodus hakkab igav. Omad ja võõrad Koolilaps on rangelt võttes võõras, ta ei tohi astuda lastaia territooriumile. Vaadaku endisi mängukaaslasi läbi võrkaia. Peaaegu igal pool Eestimaal peetakse eeskujulikuks kõrge võrkaiaga piiratud päevakodu, kus pärast päevatööd suletakse väravad tüseda tabaga. Norra teadlaste uuring (hõlmas ka Eesti lapsi) annab kasvueas lapse liikumisvajaduse – vähemalt 90 minutit päevas. Ammuilma on teada, et noored vajavad tegutsemisruumi ka väljaspool kodu ja kooli. Juba 40 aastat tagasi kirjutasime Edasis: loome lastele paremaid vaba aja veetmise võimalusi. Muu hulgas pakuti välja ideid, et lasteaedade mänguplatsid ja koolide spordiväljakud võiksid olla üldkasutatavad, ka nädalavahetustel. Suur mitmekesisus riiklikku süsteemi ei sobinud. Kes vastutab? Jne. Ideed soikusid. Aastakümnete jooksul on püstitatud piirdeid, riputatud keelusilte ja otsitud tigeda koeraga valvureid, kuid linna kõik päevakodud päris hermeetilised veel ei ole, mõneski paigas leiavad teismelised poisid võimaluse aega veeta. Paraku ka sel kombel, et hommikul leitakse lõhkumise jälgi. Kevadel tuli uudis pealinnast: lasteasutuste juurde ehitatakse sada uut avalikuks kasutamiseks mõeldud mänguväljakut. Linn planeeris kulutada kaheksal järjestikusel aastal ehitamisele ja hooldamisele 5,4 miljonit krooni aastas. Värskeid tuuli pealinnast Jätsin meelde ja tekkis ootus, kuidas reageerib Tartu. Vaikus. Kuid mitte pealinnas. Lapsevanemad tõstsid hädakisa: huligaanide hordid lagastavad meie kallikeste mängumaad! Plaani vastaseid tekkis samuti linnavolikogus. Eemalt vaadates ei oska arvata, kas oli tegu möödarääkimisega või järgnes protestidele tõhus arupidamine ja plaane kohendatakse. Pealinna haridusamet kinnitab nüüd, et mänguplatsid tulevad väiksema rahakuluga ning kasutuskorra otsustab päevakodu koos hoolekoguga. Keskkonnaameti haljastusosakonna peaspetsialist Jaan Sillak selgitas, et päevakodud valivad ise rajatise tüübi ja nende arvu ning otsustavad, millal ja kui vanu lapsi mängima lubatakse. Muist turnimisseadmeid on mõeldud kuni 12-aastastele lastele, kuid sellises eas poisid kipuvad juba musklijõudu näitama – kas neid tuleb eemale peletada? Sillak vastas tõredalt: «Miks me peaksime arvama, et lapsed ei tahagi muud kui lõhkuda? Lähtume ikka sellest, et lastel on vajadus leida füüsilist tegevust.» Võib arvata, et pealinna lasteaedades algab suur katsetuste aeg. Esialgu ei taha keegi vastata, kas õpilase seisusesse jõudnud viibivad mänguplatsidel n-ö vabapidamise korras või hoitakse neilgi silma peal. Nii või teisiti tuleb personalile tööd juurde ja teise vahetuse jütsilt võiks sissepääsuks paar krooni nõuda. Vahepeal mõtlesin, et noorema kooliea tartlastel on huvitegevuseks piisavalt palju kohti. Suvised lehelood ja mõned telefonikõned andsid selgema pildi: mänguplatse on mõnes piirkonnas vähe, nii et hurjutamistele vaatamata kipuvad teismelised ikkagi lastepäevakodude territooriumile. Kas aitame teooriaga? Juulis oli väga meeldiv lugeda lehest, et Karlova kandis ei planeerita koeraga valvuri palkamist, vaid uue mänguväljaku rajamist parki ja et Karoliine päevakodu kutsub oma mänguplatsidele ka muid lapsi. Kuid varsti selgus, et head plaanid takerduvad. Asjaajamise kohmakus ja rahanappus. Esialgu pole kelleltki küsida, kes õhtusel ajal Karoliines valvet peab ja kes maksab. Mind hämmastab abilinnapea Jüri Sasi ebalev hoiak uuenduse suhtes. 7. augusti Tartu Postimehes oli lugeda, et Sasi on päevakodu õueala avalikuks lubamise suhtes optimistlik. Kuid mees ütles ka nii: linnavalitsus peab olema kindel, et õu jääb lastele turvaliseks; kui seda ei suudeta, on õigem plaanist loobuda. Püha taevas – isegi aatomireaktor muudetakse ohutuks! Kõik sõltub tahtmisest ja ettevõtlikkusest. Kas tõesti käiks lastesõbralikule linnale üle jõu lasta õhtune vahetus – kuni 13- aastased kella 21ni – kahe päevakodu õuele ja teises kahes katsetada kuni 9-aastaste «võõrastega»? Meie kasvatusteadlased leiaksid tänuväärse võimaluse uurida ja pakkuda soovitusi, kuidas pärastlõunaseid tulijaid kohelda. Kas lubada kõigest platsi ja mänguvahendeid (tasuta) kasutada – nagu see kehtib Kuressaare kõigis lasteaedades – või tuleks lapsed jagada rühmadesse ja nendegi tegevust korraldada, nii et ei puuduks pedagoogide valvas silm ja mõjuv sõna. Või ütleks keegi sõna sekka seniste kogemuste alusel?
> Loe edasi |
