Naine Marje jäi koju õhtuseks pereringis istumiseks ettevalmistusi tegema. Normanitel oli põhjus, mida tähistada. Täpselt 40 aastat tagasi rippus 17-aastase Allan Normani elu juuksekarva otsas. Tagantjärele on raske öelda, tänu millele see juuuksekarv vastu pidas. Kas said määravaks noore mehe elujanu ja visadus, arstide tarkus või saatuse tahe.Igal juhul peab Allan Nor-man 30. augustit oma elu teiseks sünnipäevaks. Seepärast oligi Puhja küla Räni talus pidulik ja laud ilusasti kaetud. Koos olid peaaegu kõik: Allan Normani 92-aastane isa Olev, 85-aastane ema Salme, tütred Triin ja Kadri ning kaasa Marje. Ainult poeg Toots ei saanud sel päeval tulla. Õues lehvis mastis sinimustvalge lipuviir ning Elmari raadiost kostis spetsiaalselt Allanile tellitud laul «Elu, armastan sind!» Georg Otsa esituses. Allan Normani hääl on naerune, silmad aga tõsised, kui ta ütleb, et just selle laulu sõnu kordas ta mõttes, kui tol 1966. aasta augustiõhtul Sangla rabast läbilastud jalaga välja roomas. Et teadvusel püsida ja mitte alla anda ning iga hetkega oma kehast välja valguva jõu kiuste liigutustes mingitki rütmi hoida. Poisikesetemp Tegelikult oli see kahetsusväärne ja rumal õnnetus. Allan oli võtnud kodunt isa haavlipüssi ja läinud rabasse parte laskma. Kui ta üle rabakraavi hüppas, kärgatas pauk. Poisi käes olnud jahirelv läks lahti ja umbes üheksakümmend haavlit – paras laeng põdrale – rebis halastamatu jõuga ta parema reie sodiks. Allan Norman ütleb, et niisuguse rumala õnnetuse pärast oleks olnud väga narr surra. Ta lihtsalt ei saanud seal rabas alla anda ja lasta end verest tühjaks joosta. Valust segane, suutis ta kiskuda pükstelt rihma ning siduda oma reie ülevaltpoolt purukslastud kohta kinni. Niimoodi, end sentimeeterhaaval edasi venitades, hakkas ta rabast välja roomama, kohati pehmesse pinnasesse küünarnukkideni sisse vajudes. «180 meetrit võis see kokku olla küll, enne kui ma end Tartu–Viljandi maanteele välja venitasin,» ütleb ta praegu. Seal jäi poiss head õnne ja juhuslikke sõitjaid ootama. Esimese mööduva auto juhi tähelepanu alt jäi maas lamav ja vaevaliselt käega vehkiv Allan Norman kas kogemata või meelega välja – küllap pidas too teda ülearu purjutanud külameheks. Allan oli aga vaid üks Puhja keskkooli poiss, veel mitte kaheksateistkümnenegi, kes lootis väga, et see ei ole lõpp ja et temal, nagu ta sõpradelgi, on elus veel palju teha ja palju oodata. Noormees lohistas end tee keskele. Seda, kui palju läks aega, mil uus ere valgusviirg poisi pea kohal peatus, Allan Norman enam ei mäleta. Edasi järgnesid Puhja haigla, Tartust kohale kihutanud kiirabiauto ja Maarjamõisa haigla. Keskööl lamas poiss operatsioonilaual. Maarjamõisa valvekirurg Rein Purre kutsus erakorraliselt opereerima tol ajal alles aasta eest Toomel loodud veresoontekirurgia osakonna juhataja Karl Kulli, hilisema hinnatud onkokirurgi, kes nüüd on emeriitprofessor. Karl Kull õmbles tol ööl Allan Normani reiearteri purukslastud alumise kolmandiku asemele kunstkiust proteesi ehk – nagu rahvas ütleb – kapronsoone. Verevarustus taastus! Lootus, et noorele mehele jalg alla jääb, kui ta gangreenist pääseb, muutus terake suuremaks. See on lihtsalt ja lühidalt öeldud. Olukorra tõsidust iseloomustab kas või seegi, et Allan Normanile kanti operatsiooni eel ja ajal üle 5,7 liitri verd! Inimese sisse mahub üldse vaid 5 liitrit verd. Lõikuse lõpul andis patsiendile oma verd anestesioloog Jüri Samarütel. Tol ajal olnud tavaline, et töötavad arstid vajadusel ise operatsioonilaual olijale veredoonoriks hakkasid. Pikaajalised suhted Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku veresoontekirurgia osakonna praegune juhataja Jüri Lieberg oli 1966. aastal alles liivakastieas. Aga temagi tunneb Allan Normanit hästi, on meest kolm aastat tagasi ka opereerinud. Kunstkiust proteesid kipuvad aastatega umbuma, räägivad arstid, ja seepärast on niisugused patsiendid alati erilise tähelepanu all. Teist korda opereeris Allan Normanit kirurg Enn Rebane 1980. aastal ning lõpuks 2003. aastal kirurg Jüri Lieberg. «Jalg töötab,» kommenteerib Lieberg lühidalt. Ja jätkab siis: «Istusime jah 30. augustil siin osakonnas oma arstide ja õdedega koos, kui Allan Norman tordiga tuli. Väga maitsev oli! Rääkisime tunnikese juttu. Sellist lugu, et haigel ja arstidel aastakümneid niisugune kontakt püsib, ei juhtu just sageli...» Neljakümne aasta tagust operatsiooni läbi viinud kirurg Karl Kull ütleb, et 1960. aastate algul oli Tartu Eestis ainuke koht, kus juba veresoontekirurgiaga tegeldi. «Selles mõttes ei olnud Allan Normani operatsioon just väga erakorraline ettevõtmine,» on Kull tagasihoidlik. «Kiita tuleb aga tol ööl valves olnud Maarjamõisa arsti, kes otsuse mind välja kutsuda üldse vastu võttis. Nii me selle poisi jala ja küllap ka elu koos päästsimegi.» Hea iseloomu asi Anestesioloog Jüri Samarütel, kes samuti 40 aasta taguse operatsiooni juures viibis, hindab kõrgelt patsiendi enda tööd, suhtumist ja usku tervenemisse.
> Loe edasi |
