Silmal on lapsepõlvest vähem magus kogemus, mida enamikul noortest pole. Tema vanaema keetis taluhoovil seepi suures pajas, kust tõusis hullumoodi paha haisu. Läks ju seebipatta kõik pehme, mis jäi järele tapetud nuumloomadest.

«Algul pelgasin asja ette võtta just haisu pärast,» nendib Silm. «Toas ei kannataks sellist lehka, nagu lapsepõlvest mäletan, kindlasti keegi välja.»

Samal teemal: Voki eelkäija kedervars lubab kultuuriakadeemia õppejõul lõngateo reisile kaasa võtta Viikingirelvad teevad majori tuju heaks Õpetaja aimab järele muinasaja keraamikat Kõlavöö seob eestlasi ja egiptlasi (2) Nõeltehnikas valminud sokid ja kindad ei hargne mitte kunagi

Kuid mingit vastikut lehka pole, sest loomajäätmeid Silm keedupotti ei aja.

Sinna läheb ühe komponendina searasv, kookosrasv, palmirasv, rapsiõli, päevalilleõli või oliiviõli, teise komponendina vesi, piim või tee, kolmandaks seebikivi ning neljandaks ravitoimega lisandid: eeterlikud õlid, mesi, pärnaõied, saialill, raudrohi, meliss, piparmünt või muu.

Idee seepi keeta andis Inga Silma allergiline laps. Emal oli hirmus raske leida poest pesemisvahendit, mis väikese ilmakodaniku nahka ei ärritaks. Nüüd küürib end koduseebiga kogu pere.

«Meie enda lemmik on kaeraseep meega,» näitab Silm karamellivärvi kaerajahutükkidega pikitud tahukat. «Paremat nahale olla ei saa. Kaer annab pehme kooriva efekti. Hästi mustadele kätele on aga hea kasutada kaera asemel mooniseemneid.»

Silm ei täi kaua üht sorti seepi keeta. Otsib pidevalt uusi lisandeid, katsetab ja õpib vigadest. Tema juhtmõte on tarvitada osistena võimalikult looduslikku ja keemiavaba kraami.

Ka kogused pole suured: viieliitrises keedupotis saab kuni kaks tundi vältava kuumutamise tulemina kaks-kolm kilo seepi. Harilik seebitükk tuleb saja grammi ümber ning maksab mõnikümmend krooni. Üks kallimaid, 40-kroonine, on näiteks ingveri-sidrunirohu seep.

Seebitööstuse ega -poe rajamisest aga Inga Silm ei unista. Ütleb, et müügimõte kasvaski alles siis, kui selgus, et seepi jääb kõvasti üle.

Mai alguses pani ta ostjate huvi esimest korda proovile Võru kerkoplatsi laadal ja oli üllatunud, kui sai poolteise tunniga lahti kogu kaasa võetud viie-kuuekilosest seebiportsust.

Nüüd käib nii, et kui kundedel seep otsas, teevad nad Tartusse telefonikõne. Ja kui abikaasa satub Võru kanti, võtab ta üksiti ka seebitükid peale. 24. septembril kavatseb seebimeister proovida uute artiklitega äriõnne Palamuse laadal.

Inga Silma sõnul leidub tema seebivarudes midagi igale nahatüübile. Pesupesuks on aga eriliste lõhna- ja värviomadusteta majapidamisseep. Orto seebi analoog, aga haisevat vähem.

Kuid kas omatehtud seebiga õnnestub ka peapesu nii, et seep ei jää juustesse ega muuda tarvitajat takupeaks?

Inga Silm tunnistab, et enda juukseid peseb ta seni siiski šampooniga. Seep, mis šampooni päriselt majast tõrjuks, tuleb veel leiutada. (TPM)

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: