Olid ajad, mil elumajade juures või hoovides olid pingid, mis eriti vanematele inimestele asendasid nii klubi kui ajalehte. Võib-olla tõepoolest mõnele ka kõrtsi, aga just see viimane sai ettekäändeks nii pinkide kui pargipõõsaste likvideerimisel.

Kas ei peaks eelkõige mõtlema tavakodaniku heaolule ja järgmisena mitte sellele, kuidas asotsiaalide nägemist vältida, vaid mida teha, et neid vähem oleks ja kuidas sulide vabadusi piirata.

Alles muretses üks ajakirjanik hotelli Dorpat avamisel, et numbritoa aknast võiksid välismaalased näha kaldapealse pinkidel istuvaid asotsiaale. Kas nüüd likvideeritakse ka viimased jõe äärde alles jäänud pingid?

Pingid on Tartus tõeline probleem, seda märkab iga vananev inimene. Võib-olla on ametnikele mugavam, kui pargid ning jõekaldad on inimtühjad ja kui «sanitaarsetel kaalutlustel» on likvideeritud lärmakate laste liivakastid ning mänguplatsid.

Kahju eakatest turistidest, kes viisakalt püüavad sammu pidada noorepoolse giidiga, kuna too peab oma kohuseks tarbetuid haake tehes iga objekti nii-öelda käega katsuda anda ja kõige rängemat teed pidi Toomemäele tõusta, kus varem oli vähemalt võimalusi rühmale enne edasiminekut istudes objektidest ülevaade anda.

Väikseid mõnusaid poekesi jääb aina vähemaks, suurtes kaubakuurides on leivalett tingimata kõige kaugemas nurgas ja muidugi pole poe ees ega sees mingit istumisvõimalust. Aga kui jalad tõepoolest valutavad ja bussipeatuski on kaugel? Turusilla keskel on orvad istepinkide jaoks, aga muidugi on nende paigutamata jätmiseks kümneid õigustusi.

Jaama tänavas avati uue Selveriga samaaegselt parkla, kuid kaks kuud pidid poe kõrval korrusmajades elavad inimesed järsust kaldast üles ja alla turnima.

Nüüd on valatud betoontrepp, aga kas see jääbki käsipuudeta ja tee heakorrastamata?

Või on aega küllalt, sest vaeste ja väetite mugavus ei huvita kedagi. Autota leibkonna ostujõud on teadagi tühine, kuigi need moodustavad üle poole elanikkonnast. Püha bürokraatia hoolitseb aga ainult autode heaolu eest.