Paikkonna või linna tutvustamisele suunatud reklaamikampaaniad on kiiduväärt ettevõtmised – usutavasti teenib seda ka «Puhka Tartus». Kui suve jooksul jäetakse Emajõe Ateenasse raha ja seeläbi turgutatakse siinset ettevõtlust ning kutsuv sõnum levib kaugemalegi, on eesmärk täidetud. Aga kui muuseumid on läbi käidud, tänavakohvikuteski küllalt jalga puhatud, mida teha edasi? Õnneks pakub Emajõe Suveteater elamusi juulis ja augustiski. Lodjaga saab ka Emajõel sõita, ent selle väljumisaegu pole laiemalt reklaamitud. Kõne alla tuleb ka Pegasus, paraku sõidab see kord päevas, ehkki võiks tiirutada jõe peal rohkem.Ongi kõik. Tahaks nagu midagi veel. Paraku on maakond vaeslapse osas. Pole seal suurejoonelisi vaatamisväärsusi peale Alatskivi lossi, kuid sellegi ennistamine on veel pooleli. Kas paari aasta pärast saadakse kogu kompleks valmis, teab vaid jumal taevas. Ometi võiks Alatskivi loss olla turismimagnet, mis huvilisi kokku toob. Maavalitsus peaks Tartumaa tutvustamise tõsiselt käsile võtma. Olemegi viletsad? Peipsiääre vanausulised ei soovi, et nende harjumuspärast elu hakkaksid segama matkajate hordid. Kala- ja sibularestoran Kolkjal ei meelita, euro keset arhailist idülli on kui võõrkeha. Pigem eeldaks siin mingit tare-tarekese taolist ehitist, kus teenindab vene rahvarõivas näitsik. Ei midagi sellist – elamust turist igatahes ei saa. Räämas Kallaste linn on unustatud paik, aeg on seiskunud aastas 1991. Ka Tartumaa järvede ääres oleks teha veel palju. Turismifoorumitel on öeldud otse ja kaude: teised maakonnad on kaugele ette läinud, Tartumaa tammub paigal ja jääbki tammuma, kui kohe midagi ette ei võeta. Valga–Tartu–Jõhvi maantee ääres puuduvad isegi puhkekohad, kuhu autoturist saaks sisse keerata ja tunnikese puhata ning miks mitte pruukostigi võtta. Mujal Euroopas on selliseid kohti iga 30-40 kilomeetri tagant. Valdade kaela nende rajamist veeretada ei saa, omavalitsustel on muidki muresid. Kui tahame, et Eestisse saabuks rohkem turiste, tuleb välja töötada üldine turismi arengu strareegia. Ma ei tea, millega tegelevad meie juhtivad turismigurud, aga pahatihti näeb neis ameteis tädikesi, kes võiksid mõnda teist rahvamajandusharu edendada, mitte turismipõldu künda. Riik ja omavalitsused peavad kohalikele ettevõtjatele looma tingimused ning äratama huvi, vahel ka julgustama infrastruktuuri objektide rajamist, olgu see siis mõni motell suure maantee ääres, söögikoht või puhkeküla. Kui vaja, siis peaks appi tuldama ka europrojekti raha taotlemisel. Leedusse sõites näeb teede ääres kohe pärast piiri nägusaid täispuidust söögi- ja puhkekohti, kust saab kõhutäidet ning kus lastele on loodud oma mänguplatsid. Miks meie viletsamad oleme? Vana tehnika muuseum Hiljuti rääkisin proua kultuuriministrile, et ajal, kui Raadil on antud roheline tee ERMi uue hoone rajamiseks, tasuks tõsiselt mõelda ka vana tehnika muuseumist Taaralinnas, sest tehnika areng on ju osa 19.-20. sajandi ajaloost ning rahvuskultuuri arengust. Miks ei võiks see muuseum olla Raadi naabruses Tartu valla maadel? Üks naine ehk ei peagi taipama kõigest sellest, mis põriseb, liigub õhus või teel, aga isadele ja poegadele ei ole vanad autod, trammivagunid ja mootorrattad uhhuu-maailm, vaid asjad, mida võib silmitseda tunde. Dresdeni tehnikamuuseumis on eksponeeritud vanad trammivagunid, bussid, lennukid, autod ja lokomobiilid. Elamus missugune!Meil roostetavad Haapsalu jaama haruteedel vanad auru- ja diiselvedurid, vagunid ning dresiinid. Kui nad vihma ja lume meelevallas veel aastat paar niiviisi seisavad, on seal varsti hunnik vanarauda. Praegu on seda kõike veel võimalik päästa. Midagi oleks võimalik paigutada Rein Kilgil aastavahetuseks valmiva ajaloolise vaksalihoone ette – üks auruvedur ja paar vagunit annaksid silmailu küll. Kui Tallinna autobussikoondis tähistas hiljuti oma 80. aastapäeva, tekitasid furoori vana Ikarus Luks ja Saurer. Need sõiduriistad on töökorras ja võiksid olla Tartusse loodava muuseumi juveelid. Noorem põlvkond ei teagi, milline Ikarus seestpoolt välja näeb. Vanatehnika klubides on fanaatilised mehed, tänu kelle oskustele on uus elu antud paljudele roostes sõidukitele. Praegu laseme aga rahal voolata Lätti, Riia auto-motomuuseumi astuvad sisse ka eestlased. Tartu vallavanem Aivar Soop on energiline ja ettevõtlik mees, kellel on ka sidemeid: loodetavasti leiab ta vajaliku krundi, projekteerija ning isegi esmased rahaallikad. Tasapisi võiks riikki appi tulla. Mõte väärib kaalumist seda enam, et Ahhaa keskuse rajamine muutub üha kasvavate ehitushindade juures järjest küsitavamaks. Pead tööle! Au ja kiitus Mati Meosele, kes võttis kätte ja tegi ära lennundusmuuseumi. Hävitajad, pommitajad, õppelennukid ja kopterid ei jäta ühtegi külastajat külmaks. Riik võiks selliseid ettevõtlikke mehi rahaliselt enam toetada, sest muuseumi ülalpidamine on kallis, eksponaadid nõuavad hoolt ja vaeva.
> Loe edasi |
